N-ö Kanada väärtused on ka raskesti määratav, kui mitte ambivalentne mõiste. Põhiliselt soovitakse sellega rõhutada tolerantsust ja seaduste jälgimist, heanaaberlikkust ja abivalmidust. Kui see poleks poliitkorrektsuse vastane, siis ristiusus tunneme seda kui kuldset reeglit: tegutse teistega nii, nagu soovid, et sinuga tegutsetakse. Ent kuna see eemaldab teiste usundite õpetusi ühe eelistamisega, pole selline lähenemine igale meelt mööda, nagu kinnitab üllatavalt vali vastukaja suunatud poliitikute poole, kes tarvitavad mõistet, et oleks olemas Kanadale omane väärtussüsteem.
Teadagi ei saa seadustega suhtumist või moraalsust muuta. Ent nende jälgimisega saab tagada teoreetiliselt rahulikku ja turvalist riigikorda ja ühiskonna stabiilsust. Moraalsust ei saa reguleerida, kuid seadusi tuleb austada. Kui ekstreemse näiteni minna, siis totalitaarriikides tõlgendati/tõlgendatakse seadusi valitseva kaadri huvides, mitte kodaniku.
Tahes-tahtmata meenub pahatihti – või isegi liialt tihti George Orwelli „Loomade farm”, kus valitsevad sead olid võrdsemad kui teised, asusid isegi kahel sõral kõndima. Kommunismivastane raamat jättis sellise jälje poliitikasse, et pendel on liikunud hoopis teises suunas.
Sõjapõgenikena, pagulastena, nende järeltulijatena, hiljem oma volil emigrantidena on Kanadas elavad eestlased tänaseni uhked oma päritolu, sünnimaa üle. Õigustatult, kuna oleme ju teistest keeleliselt erinevad, kuigi kultuurselt jagame nii mõndagi mõne teise rahvaga. Ent et eristaatust nõuaks? See pole eestlaslik. Miskipärast aga vikerkaarerahvas on kärme oma uhkust ja rõõmu nõudma, kui see on lõppude lõpuks isiklik suunitlus, väidetavalt pole see valik, kuna on kõikide bioloogiliste realiteetide vastu.
Uus kodakondsuse eksami õpik aga rõhutab just seda, et sellise vähemuse, olgu nad biseksuaalsed, soolistelt muutust soovivad kromosoomide realiteedile vaatamata jne evolutsioon võrdseteks kodanikeks on osa inimõiguste tagamisest siin riigis. Nõustuma peab, et natsionaalsotsialistlik lähenemine nende suhtes oli väär ja võigas. Inimene ikka inimene, olgu ta teistsugune kui valdav enamus. Ent nii prominentselt esile tõsta seda, mida paljud õigeks ei pea, on ju teistsugune diskriminatsioon.
Rõõmustav lugeda, et liberaalid, kes kirjutasid ümber viimase, konservatiivide poolt koostatud õpiku, saavad aru, et on kahte liiki kodaniku kohustusi. Vabatahtlikuid ning sunduslikke. Viimasesse kategooriasse kuulub poliitilises protsessis osalemine, st valimistel otsuse langetamine. Teadagi seda on võimatu tagada, vaid kommunistlikus süsteemis oli see võimalik. Valijate apaatsus kinnitab seda. Samuti on sunduslik rahvaloenduse ankeedi täitmine, olgu see nii invasiivne ning privaatsusi eirav kui ta on. Ent paljud vaidlevad, et tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul, kus nutitelefon oskab teada, kuhu homme lähed või kus eile olid, on see inimõigus kadunud. On ju võimatu elada nagu Thoreau eremiidina. Ning isegi tema käis Waldenist linnas, et poest varuda asju, mida ta ise ei osanud valmistada.
Kodanik on kohustatud riigikeelt oskama (mida paljud ei suuda, lepivad residendi staatusega), teenima žüriis, makse maksma, ning üllatavalt, ajalooga arvestades, austama indigeenide, pärisrahvastega sõlmitud lepinguid. See viimane on ajastu tunnusmärk, Kanada on palju kurja teinud oma esimestele immigrantidele, ja naiivsuses arvatakse, et mineviku saab kalevi alla pühkida lepliku poliitikaga. Ajalugu on üldse uues õpikus keskne – tunnistatakse, kuidas diskriminatsioon on olnud kuigi mitte ametlik riigilähenemine, siis suur osa minevikust. Kuid jällegi, möödanikku ei saa kunagi muuta sellega, et täna oleme ülitolerantsed, nii teistele konnasilmade peale astudes eilsete pattude korvamiseks.
Lõpetuseks ei suutnud poliitikud kiusatusele vastu panna. Õpikus on täitsa uus peatükk – „Elukvaliteet Kanadas”. Seal soovitatakse, et kodanikud varakult asuksid raha kõrvale panema maksmaks laste kõrghariduse eest (mille hind on kohutavalt kõrgeks tõusnud, viimaste aastakümnete jooksul). Samuti rõhutatakse universaalset tervishoiusüsteemi, mis paraku on aga pragunemas ning pole kunagi olnud üleriiklikult kõiki võrdselt hõlmav, vaatamata poliitikute hooplemistele.
Samuti toonitatakse kohustusi keskkondlikult, Kanada kultuuri omapära, seda, kuidas siin riigis jõudehetki, vaba aega veedetakse, ning isegi riigi omapärast huumorit. Mis, jällegi paradoksaalselt pole inklusiivne, vaid peegeldab pigem Briti impeeriumist sisserändajate vaateid. Mitte näiteks srilankalaste oma või isegi eestlaste oma. Kuigi viimastega on natuke sarnast küll siin riigis, eriti teisi nöökides ja eneste kohta satiirilisi märkusi tehes.
Seda viimast sooviks rohkem näha. Poliitiline korrektsus on huumorivaba, julge sa natukenegi nalja teha teise arvel. Paraku toob selline süsteem esile neid n-ö õrnanahalisi, mitte neid, kelledele elu realiteedid üle sajandite on olnud kasuks vastupidamisel, oma identiteedi säilitamisel. Juriidiliselt on võimatu ajalugu, suhtumist muuta. Kodakondsust ei tohiks heldelt anda ehitatud sellisele süsteemile, mis üldsust ei hinda vähemuste huvides.
Tõnu Naelapea, Toronto
