Viiruste levikut oskame seletada. Kuid mida ütelda nähtamatute nakkuste kohta, mis mõjutavad mitte keha, vaid mõistust, psühholoogiat, vaimset tervist. Ei sugereeri kuidagi, et hetkeseisus inimkonda vallutav nakkus on võimeline viimast hävitama. Kuid kaine, kalkuleeritud lähenemine on tõesõna ohus. Kasvõi ainult selles, et inimkond ei oska enam hunti kartes võsavillemeid õieti defineerida. Susi on jah kiskja, karjale ohuks. Kõik soed aga pole selle tõttu juba alateadvuses valmis ainult lambaid murdma, inmesele kallale tungima. Mitmed canis lupuse uurijad on kinnitanud seda, mõned, nagu kanadalane Farley Mowat, telgitanud nende pesakondade lähisel, loomadega sõbrustanud kuni kriimsilmad, eriti kutsikad, inimese juuresolekuga harjusid. Tema raamat Never Cry Wolf, vihje kuulsale legendile poisist, kes külarahvast narrides hoiatas hundi tulekust, kuni tema hüüust välja ei tehtud, isegi kui vana hunt tuligi murdma, on tänaseni õpetlik ja vajalik lektüür.
Keegi ei eita, et hunt võib suures näljas, vana ja haigena, inimesele kallale tungida. Ent reeglipäraselt see ei juhtu, vanarahva hirmud on õigustatud, aga mitte põhjendatud. Et kõik hundid nii. Väga ohtlik tänases olukorras on vale sõna rakendamine, kirjeldades jõukas, mugavas Läänes eksisteerivaid sotsiaalseid probleeme, reaalseid lahkhelisid.
Näiteks rassism – ebavõrdsuse tõekspidamine, klassi ja usu ning, kuid mitte alati, nahavärvi tõttu. Rassism on olemas – kõikjal, on nii olnud ajalooliselt. Kuid see ei ole sugugi lihtsalt seletatav. Sõjad. Mitte ainult valgete vahel. Aafrika suguharud on aastatuhandeid teisi hävitanud. Samuti Põhja-Ameerika aborigeenid olid julmad. Esimest näidet kinnitab alles möödunud sajandi lõpul toimunud Rwanda genotsiid.
Teist Ontarios, juba enne eurooplaste tulekut. Kaalugem ainult irokeeside ja huroonide, ka mohikaanide vahelist vihavaenu. Ka sellest on eurooplased kirjutanud. Misjonäre, jesuiite tapeti Iroquois versus Wendat sõjakäigus – ei läinud korda, et prantslased ei olnud põlised vaenlased.
Selles kontekstis on ka tänapäeval täielikult väär kuritarvitada mõistet süsteemne. Paistab, et isegi heaoluriigis elamine ei taga mõistust. Esmalt sõna definitsioon meditsiinivallast. Süsteemne haigus on nagu COVID-19. Atakeerib kogu keha – süsteemi. Kuid nagu kogeme, on nii paljudelgi immunsus olemas. Või elatakse nakkuse üle. Niisiis, süsteemne mõjutab indiviidi, tema keha, mitte tingimata ta perekonda.
Kui aga poliitiliselt, mis on hetkeseisus vihased, kahjuks nii mõnigi vägivallaga seotud, väidetakse, et võideldake süsteemse rassismi vastu, siis eksitakse rängalt. Süsteemne rassism toimus Rwandas. Kanadas 2020. a. aga ei ole see vallutanud igaühe, kes ei ole kas aafrika, kariibide, pärismaalaste juurtega, inimlikkust ega tegevust. Konkreetselt esitada, et kogu süsteem, mitte osa sellest, on mäda, eitab realiteeti. Kanada poliitik, endine parteijuht, ärimees Stockwell Day oli möödunud nädalal sunnitud kahelt kohalt tagasi astuma, kuna ta julges lausuda, et süsteemset rassimi siin ei ole. Paluks näidet, kuidas on!
Valged olevat süsteemselt rassistid, vaikuse tõttu. Mitte skandeerides koos teiste protesteerijatega lauseid, mis ei vasta kõikide arusaamistele. Meenub hipide lööklause – kui teie ei ole osa lahendusest, siis olete osa probleemist. Vähemalt 1960-ndatel saadi aru sõnast osa. Nüüd on kõik – kogu maailm ilmselt, selles süüdi. Puudub loogika, taas.
Pandeemia mõju on nii mitte ainult füüsiline, kuid ka vaimne. Hirm esimese tõttu võb vabalt viia pingete vallalaskmisteni protestidega. Kanadas pole olnud näha sel moel rüüstamist kui USAs, aga paljuütlevaks on fakt, et nii mõnigi kauplus suurlinnades on vineeriga vaateaknad katnud, otsustanud, isegi kui poliitikud seda lubavad, uksi publikule mitte avada.
Massipsühhoos oli sõna, mis jõudis laialdasele käibele 1960. aastatel. Wilhelm Reich oli austria psühhoanalüütik, kes kirjutas peamiselt eluenergiast, lisades Sigmund Freudi libiido tähtsuse, kui selle allika, lähenemisele. Ta Mass Psychology of Fascism, mõjutas toonast uuspahempoolset liikumist. Teosega tervikuna ei saa sugugi nõustuda, ent haridus eeldab mõistuse oskust, omadust teri aganatest eraldada. Massipsühhoos aga sellist võimalust ei tunnista. Teadagi oli majandusolukord, kriis õieti, karmilt rõhutud, pealesurutud Esimese ilmasõja kaotajatele alaväärsuskompleksi taga, mis viis rahvussotsialismini, mitte ainult Saksamaal. Millega Reich õigustatult ei nõustunud. Kuid nagu tänased protesteerijad aru ei saa, ei ole kõikehõlmavat, üldistavat reeglit, mis inimtegevust, mõtteid saab reguleerida. (Oh, kuidas oleks elu lihtsam, kui saaks, nagu protesteerijad, kõike vaid must-valgeis absoluutides mõista!) Vaen ja viha, arusaamatustest kasvanud, on ilmselt osa, aga mitte tervik, inimkoostisest.
Freud, Jung ja Reich viisid mõttevabaduse nii kaugele, et sündis seksuaalrevolutsioon – jälle esmalt jälge jättes 1960. aastatel USAs. Et tulemuseks on täna olukord, millest aga kõikidele ei lubata osavõttu (pride-paraadid jne), on veelkordne kinnitus, et erinevusi rõhutades, realiteete eirates, suureneb polariseerimine. Tolerantsust kuritarvitades käsutab, kui mitte kamandab, vähemus enamuse tegevust.
Loogikat saavad kavalad väänata. Kuid ühe asja ütlemine, väitmine seda tõeks ei tee. Et poliitikud žargooni alla neelavad, kordavad, on vabas maailmas tuntud. Ei see muuda olukorda. Rassismi ei eita keegi. See on olemas, kuid Kanadas pole selle nähted mitte süsteemsed, süsteemi kinnitavad.
Tõnu Naelapea, Toronto