Kui ei ela südalinnas, korterimajas, on vähemalt tagaõu olemas. Kui pargid lähedal, saab jalutada, isegi kui mõni isekam abielupaar teistele ei mõtle, kõndides kõrvuti, sundides vastutulijat rajalt murule. Seal, kus on kõnniteed, on need kitsad, ehitatud nii, et vaid üks inimene ühes suunas, teine vastas liiguks, peab alati mõistlik inimene autoteele astuma. Ei saa aru, miks tõrjutakse head soovitust sulgeda suurematel südalinna peatänavatel kahest rajast üks, et jalakäijad – kõige mõistlikum viis liikuda tänapäeval, kuna otsustad ise –, saaks pidada vajalikku vahet.
Majanduslikult pole mitte antud tõsine põnts, vaid asi kõigub kabelimatsu poole. Nii kirjeldavad vanemad spordifännid poksimises nokauti. Annaks vaid ühe näite. Ühistranspordisüsteemi, arusaadavalt, kasutavad vähesed. TTC-l reisijate arv on langenud umbes 70% võrra. Metrooga sõitmine on hullumeelsus. Seal valitsevad narkomaanid, kerjused, asotsiaalid, kes kuidagi on saanud piletiraha kokku ning siis veedavad päeva vagunites. Ning nende isiklik hügieen annab kõvasti soovida, ei tea, millal tänaval elav inimene viimati käsi pesi.
TTC sissetulek oleneb tervenisti 68% võrra piletirahadest. Sellisena olevat Põhja-Ameerikas suurim eelarve osa, mujal toetavad märksa rohkem erinevate tasandite valitsused. Juba liiguvad kuuldused et lähistulevikus on TTC-l tegemist palkade väljamaksmisega. Mis ime – päeval on märgata, et täitsa tühjad bussid sõidavad. Kuid paljud siiski ei saa bussita, metroota tööle. Paljud nö olulised, asendamatud töölised on madalal palgal, ei saa teisiti jõuda oma kohustusi täitma. Nimekiri on pikk – haiglakoristajad, turvamehed, toidupoodide kassapidajad ja riiulite täitjad, kauba mahalaadijad – ei neist keegi korralikku palka saa.
Tunneme ehk rohkem kui kunagi varem oma elu jooksul kaasa neile, kes on sellistes olukordades. Ning neil pole olnud valikut. Peaminister esitas paraku mitteõige näite, retoorilise isegi, esitades pandeemiat kui „meie Teist ilmasõda.“ Et olevat iga inimese kohustus ennetavaid samme võtta. Viimases oli tal õigus, esimeses küll mitte. Sõja ajal oli vähemalt võimalus redutada metsas, maale minna rinde eest. Nüüd ei tohi isegi maakodu kaaluda isoleerimiseks, isegi kui selle eest makse makstakse. Osalt õige mure – aga teate, kui juba Falklandi saartel on koroonaviirus oma nägu näidanud, siis pole vist maamunal kohta, kuhu põgeneda.
Niisiis on tähtis olukorras, milles ainus omaenese otsuse langetamine on kodusolek, vältides teistega kontakti, vaimse tervise eest hoolt kandmine. Need, kel on võimalik kodunt töökohustusi täita, mõni juba kuu aega nii teinud, teavad seda hästi. Kahjuks teleri ees istumine pole alati tervislik, eriti uudiseid jälgides. Kuna pole midagi rõõmustavat. Siin esitaks soovituse, mida üks arst Ontario telesaates andis – vältige ameerika kaabeltelevisiooni! Nende pea et apokalüptilised valedele põhinevad uudistesaated ainult lisavad ängile, stressile.
Päevikupidaja õhtud, mis kunagi varem ei olnud regulaarselt selle pilli lahti löömisega seotud, vaid raamatutega, julgeb soovitada, et vaadake Ontarios vaid TVOd – kell 20.00 argipäeviti. Saade Agenda Steve Paikini juhendusel on tasakaalukas, intelligentsete külalisspetsialistide, enamasti arstidelt häid ja praktilisi soovitusi nõuandev uudisteprogramm. Teistel aegadel saab siinsest elust eemalduda huvitavaga, peamiselt näiteks Aafrika loomadest, hiljuti Yellowstone’i pargi biosfäärist, ajaloolisi saateid jälgides. Koolilastele hommikuti sobivaid saateid.
Teistel jõudetundidel – korterirõdudele, õue toolid asetada, silmad kinni, kevadpäikest nautida, nii vitamin D-d saades. Nüüd ka linnulaulu kuuldes.
Muusika teeb rinna rõõmsaks. Need, kel on plaadi-CD kogud, teavad, kuidas muusika tuju tõstab. Raadio täidab lünki, jällegi vaid CBC, aga maitse järgi saab ikka head leida džässist kantrini, ooperist ja klassikast tänapäeva hittideni. Kui oskate, laulge ise, kui see koduseid ei häiri. Laulja suu peale ei tohiks lüüa.
Teadagi, lugeda saab ainult nii kaua. Teritage aga aju, suunake tähelepanu ristsõnadele, sudokule, mõttemängudele. Joonistage! Isegi kui ei ole enam lapse-eas, on üllatav, mida pliiats, parem veel värvipliiatsid võivad paberile manada. Loovtegevus on ajule kasulik, hingele hea.
On neid kordi, kus lihtsalt ei saa vältida suurde, kurja ilma minemast. Mida teevad need vaesed, kellel ei ole autot, kui on karm soovitus vaid kord nädalas toitu osta? Võimatu pereinimesel seda teha. Ka tihemini poes käimine suurendab viirusega kontakti sattumise riski.
Palju sõltub muidugi vanusest. Päevikupidaja on nagu Karlsson katuselt, mees oma paremates aastates. leiab ta ennast pettes, isegi siis, kui valgeid habemetüükaid peeglisse vaadates maha kraabib. (Huumorimeel, naljaviskamine on antud ajal jube oluline!) Jalad ikka peavad vastu, on võetud ette pikemaid matku, kahetunniseidki, et saavutada vajalikku. Pärast üht sellist oli aga võhm tõesti väljas, Maailma suurima limusiiniga saigi kodu ukse lähedale. Viis kilomeetrit oli minna, bussile astudes oli ainus teine hing pardal bussijuht. Seda sihini.
Huumorist veel. YouTube’is leidub väga häid vanu komöödiaid. Ning ka uusi. Eesti keele teemalise muigamapaneva video leiate siit: https://www.youtube.com/watch?v=ZRup-afZ_5Y
Lõpetuseks. Vaimse tervise eest hoolitsemine on oluline. Teiste peale mõtlemine, telefoniga nendega ühenduses olemine on mõlemale poolele tähtis. Pidagem kõik vastu, käitugem nii, nagu meditsiinispetsialistid tungivalt soovitavad ja ehk on lootust, et tulevane kevad on normaalsem. Sabad püsti!
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
