Kui palju on teenuseid siin maailmas, mis tõesti ei ole vajalikud, eksisteerivad, kuna Läänes on raha kui palju enese lõbustamiseks. Jõusaal suletud? Joogatunde ei anta? Oma kodus saab ju võimelda, püsti-pikali lihaseid venitada, end sõlme siduda nagu india fakiirid. Keegi ei keela, aga puudub ju pitsat, tunnusmärk, mis kaasneb paremas jõusaalis higistades, joogamatiga töölt edvistavalt lahkudes tundi. Selliseid tegevusi on veelgi.
Koduaednikud on pahased olnud, et ei saa kasvuhoonete, puu- ja lillekoolide produkte osta. Juba on lilleistikuid kümnete miljonite väärtusega aia taha visatud. Hollandis on tulbid oluline osa kevadest ja majandusest. Sealsed kaotused on sadades euromiljonites. Nende jõulud on kevad, öeldakse nii seal kui siin, teenitakse siis lõviosa aasta sissetulekust. Nüüd lõpuks lastakse ligi, kahe meetri vahedega, kuid kohtadesse, mis selleks pole ehitatud. Jälle kannatavad mitte suurettevõtted, vaid väiksed kasvuhooned, müügipaigad.
Mis saab Toronto ärikeskusest? Bay ja Yonge’i ristmik oli ennist sel aastajal lõunatunnil inimrohke. Töölised läksid einetama, sisseoste tegema. Maailmakuulus PATH süsteem, kus saab kilomeetreid kõndida ilmastikust eemal, maa all, metroojaamast tööle, kannatab kundede puuduse all. Kuna pisikesed ettevõtted – keemilised puhastused, kohvipoed, isegi saapaviksijad, jalatsiparandjad – kiratsevad. Kaua neid seal enam ongi? Üürid hirmkallid tõesti väikese pindala eest. Mida teevad need ettevõtted, kelle töölised enam tornides ei tööta, vaid on koduse arvutiga ühenduses? Milleks neil enam vaja sellist pinda? Kes sinna koliks? Neid küsimusi keegi ei küsi. Apokalüptiliseks ei ole mõtet minna, aga mõne arust läheb aastaid ja aastaid enne seda, kui meie majandussüsteem taas jalule saab. Ainult kuna lühinägelikult on tegutsetud. Riigijuhtidest nendeni, kes teiste peale ei mõtle.
Ottawa pillub mõtlematult raha. Riigikuludele pole aga sisse arvestatud kaotatud palgad, mis maksude, ostude kaudu ringleks väga vajalikult majandussüsteemis. Need sajad miljardid, ajal kui loodetavasti tööturg jalad alla saab, viivad riigi võlad stratosfääri. Pole Kanada kaugel sellest, et riigivõlg on enam kui pool rahvamajanduse kogutoodangust (GDP).
Siis veel inimkontaktist. Kui möödunud sajandil elati üle ennekuulmatu masu kahe ilmasõja vahel, siis aitasid need, kel oli miskit, teisi, kel ei olnud. Süüa ja juua anti hulkuritele, kes olid tööta, koduta. Nüüd ei julgeta võõrale isegi läheneda, veel enam taldrikut ulatada. Toidust veel – Põhja-Ameerikas ollakse nii harjunud teiste tehtud toitudega. Restoranis, kohvikus, hotellis. Kõik kolm suletud, esimesest kahest saab koju küll viia. Kuidas aga ettekandjate, kelnerite palkadega? Pühapäevane emadepäev jäi neis kohtades märkimata. Päev, mis on aasta suuremaid sissetulekuallikaid restoranidele, nende töötajatele.
Suvelaagrid lastele. Jäävad ära. Kuidas teenivad vanemad teismelised õpperaha? Harjutud olla kasvatajaks noorematele. Riik on küll neile andnud raha, küsimata kas nad kodus elavad ehk elamiskulud on vanemate kanda.
Ning veel riigitöölistest. Ei kadesta kedagi praegusel ajal. Kuid riigi palgalehel olevaid pole koondatud, kuigi ettevõtteomanikud on pankroti äärel. Hindame kõik näiteks raamatukogutöölisi – ent kuidas saavad nemad kodust tööd teha? Palk ja hüvised aga jooksevad. Bürokraadid, kes väljastavad autojuhilube, juhieksamite inspektorid – ei nemad kodust tööta. Näiteid on veelgi, isegi palju. Võiks kaaluda nende rakendamist, selmet vabatahtlike (või kõrge palgaga kirurgide) vanadekodudes lihtsamaid, kuid vajalikke kohustusi täitma. Milleks topeltstandardid?
Lõpetuseks, need, kes kodust saavad töötada on tavaliselt jubagi parema palgaga. Kes ei mäletaks, kuidas teenindustase jõukas Läänes langes pärast seda, kui suured, ülirikkad pangad ja hiidfirmad otsustasid telefonivastamisega seotud töökohad Aasiasse anda. Kas arvate, et nüüd ei kaalu selliste ettevõtete juhid veelgi töid odavamalt sinna saata? Siin on ju demonstreeritud, et saadakse kuidagi hakkama. Miks siis mitte odavamalt?
Ajalehed ei suuda eksisteerida, valeinfo, hirmutused ja kõmu aga ringleb sotsiaalmeedia kaudu. Ei ole siin Spengleri, Toynbeega vaja tuttav olla. Mõlemad ajaloolased ennustasid Lääne allakäiku, esimene isegi paratamatut hukku, uuris lähemalt kuut hävinud kultuuri. Toynbee analüüsis 21-te. (Mitte ainult roomlasi, aga polüneeslasi, hindu kultuuri, Hiina ja Jaapan hiilgeaegu.) Mõlemad nägid konstante - jõukad kultuurid ei märka näitajaid, ei õpi neist, nende eluiga on olnud keskmise määraga 1500 aastat. Õpitakse küll vigadest, kuid liighilja.
Mõne lühikese kuuga on sellised väärsamme majanduslikut astutud, et mõtleja, teadlik inimene kahtleb väga, kas neid saab isegi tema järeltulijate elu ajal korvata. Kui lühinägelikkusest ei pääse, on pilt mitte ainult sel kümnendil, aga edapidi, sünge.'
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
