Enne raudteid, mis riiki ühendasid, olid ju jõed, kõikide ohtudega (kärestikud, kosed, vajalikud pikad portaažid) siinsed maanteed. Hea küll, veeteed, aga inglise keeles mõistet ei eraldata.
Sõelale jäi kuusteist sellist. Muidugi St Lawrence ja Ottawa, mis võimaldasid Suurjärvistikku pääsemist. Nii ka sisemaade asustamist eurooplaste poolt. Teadagi, pärismaalastele olid kõik need jõed tuntud. Siis võimsad preeriajõed North Saskatchewan ja Winnipeg. Ka igal aastal kaldaid ületav Red. Kaljumägedes Columbia ja Fraser.
Siis kontinendi suuruselt teine jõgi (Mississippi ju esikohal), majesteetiline ning kapriisne Mackenzie. Teiste hulka kuuluvad Saint John, mida on Ameerika Rhôneiks (Prantsusmaa veerikkaim jõgi) nimetatud, laiuse ja ilu tõttu. Mattawa ja French Ontarios. Ning üllatavalt kuulub MacGregori luubi alla ka Torontosse jõudev Don. Lühike, aga mõjukas tänu oma valgalale. Ning aastakümneid riigi reostatum jõgi. Vabrikud, farmid saatsid heitveed otse jõkke. Nii on ka üleriiklikult sündinud, enne mõistuse saabumist.
Keskkonnakaitse on loodusearmastajale MacGregorile väga tähtis. Palju paha on tehtud tammide ehitamistega, selleks et inimkonna nälga elektri järgi rahuldada. Üleujutused mõjutavad loomade elupaiku; kalad enam ei pääse kudema. Õnneks on sel sajandil sellest aru saadud, lõhekaladele on Columbia jões redeleid püstitatud, et nad vähemalt jõuaks sünnikohta, et elutsüklit, piltlikult rõngast, jätkata.
Need samad tammid, üleujutused on ka halvavalt mõjunud indigeenidele, kes ju sajandeid lootnud jõgede andidele. Aktivism, eriti Loodeterritooriumil ja Briti Kolumbias on korvamas osaliselt mineviku ahnuse patte.
Kanuumatkajana oskab MacGregor juhtida tähelepanu ka nendele kohtadele, mida tavainimene ehk kunagi ei näe. Kuigi ajalooliselt on riigi suurimad linnad veekogudele, jõgedele ehitatud, teadmata viimaste võimu. Oleme siin riigis harjunud igal kevadel kuulma Red jõe üle kallaste voolamist, lamedal maal kaugele ulatudes. Winnipegi linn, kus igal kevadel sulaga pidi arvestama, ehitas ülikalli betoonist kanali, et Red jõge suunata linnast eemale. Inimese oskused, nõukus aga ei suuda kunagi jäädavalt looduse võimude vastu hakata.
Mõtelge, mida Bow Calgary linnale on teinud, viie aasta eest oli kuulus Saddledome, hokipalee nii üle ujutatud, et jääpinnast tõusis vesi istekohtadeni, pealtvaatajate kohad alumistes ridades hävitatud. Põhja-Saskatchewan on ohustanud väiksemaid linnakesi kaua.
Mullu Ottawa võimutses. Ja nii edasi – isegi Don raputab inimkonna vastu rusikaid ja sulgeb Toronto olulise automagistraali DVP pärast tulvavihma. Ning kuna jõgi on kunstlikus kanalis enne Ontario järve jõudmist, ei ole mingit abinõu. On lahendavaid projekte pakutud, neid on olemas küllaga, mis aga lähevad miljardeid maksma. Riigil lihtsalt ei jätku raha looduse vastu võitluseks.
Ent olulisem osa MacGregori paeluvast raamatust on positiivne. Kuidas inimkond ei ole alati ahne. Kuidas looduse ilu, vaikuses mõla kastes, tuleb võtta kui emakese maa tervendavat energiat. Ütelge tänapäeva pärismaalastest mida soovite, aga nende lähenemine jõgedesse, nende valgaladele, millest autor kütkestavalt kirjutab, demonstreerib respekti, austust ja teadagi ka aukartust. Valge inimene on aga vastandlikult käitunud.
Seda viimast saab kokkuvõtlikult lugeda peatükist Niagara jõe kohta. Kuidas kose tõttu kerkis sinna päris kole turistilinn. Jõujaamad seal on olulised suurele osale Ontariost, New Yorgi osariigist. Kuid veevõimu saab vaid rakendada, mitte taltsutada.
Kevade eel kibeleme tärkavasse loodusesse. Kes linnas aeda, või autoga maakodusse, värsket õhku nautima. Kuni need päevad jõuavad, märtsikuiseid lumesadusid kogedes, oleks heaks meelelahutuseks veeta pimedaid õhtutunde MacGregori järjekordselt olulise ajaloolise teosega.
Tõnu Naelapea, Toronto
