Ei vihja aasta viimastel, ikka jõulukuistel päevadel sellele, et ristiusu pühi enam ei märgita kristlastele omase viisakusega, pigem ikka kas kapitalismi või oma huvides (hiljuti tunnistas ühes Toronto suurlehes islamiusku naisterahvas pikemas artiklis, et tema ja ta sõbratarid korraldavad pulmi just jõulude aegu, kuna siis antakse töölt ja koolist vabu päevi, osavõtt pole keeruline. Oli isegi rõõmus, et vabu päevi on tänavu rohkem, kuna ametiühingud lisavad neid juurde, kui esimene püha on nädalalõpul).
Hoopis on mõtted paraku selles kinni, et igapäevane elu, mida kalendri järgi seatakse, arvestab enamasti mitte enamusega, vaid vähemustega.
Kinnituseks just mõni kalender ise. Selline, mida edasi kingitakse, valijatele antakse. Tänavused on pannud igatsema vana kalendri jälgimist. See vihje on juuliuse kalendrile, Caesari järgi, mis tsaariajastul valitses ka eestlasi. Kuni uue, gregooriuse kalendriga asuti aja möödumist mõõtma, tähtpäevi märkima. Seda kahe kalendri vahet tuleb nii mõnelegi seletada, kes sugupuud uurides leiavad, et vaarisa sünnipäev on vale – kaksteist päeva vahet,...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
