Riiki ühendavat perspektiivi asuti ülikoolides ajaloolaste poolt esitama möödunud sajandi viimasel veerandil, sealt ka küsitav tõlgendus. Helgemad pead nagu Jack Granatstein, 2014. a. raamatus The Greatest Victory: Canada's One Hundred Days, 1918, vaidlesid, et Vimyt tuleb ettevaatusega käsitleda. Kuid siiski saavutusena.
Ent oli see tõesti nii? Need veteranid, kes naastes koju kirjeldasid lahinguid kui sõja tüüpnäidet – kahuriliha teadis, et iga hinna eest peab võitma, aga kindralid, otsustetegijad langetasid tihti väärotsuseid. Sõjas on ju tihti nii: reamees paneb rindel elu mängu, kindralid liigutavad maakaarte ühest kohast teise turvalises tagalas.
Nagu ajaloolastele omane, kontroversiaalsus lubab eriarvamusi, sellest järgnevalt raamatute kirjutamine ja teatud polariseerimine. Tooks siin esile raamatulugejatele kahte teost. Esimene Jamie Swifti sulest: The Vimy trap, or, how we learned to stop worrying and love the Great War. Teine tänavu ilmunud Tim Cooki teos – Vimy: The Battle and the Legend. Otsuse saate ise langetada.
Põhiargument on nagu ajaloolastele ikka, reaalsus on ümbertöödeldud. Seda teadlikult, kuna riigi mütoloogiale on see vajalik. Vimy oli sündmus, mis tähendas Kanada ühendamist, nö täiskasvanuks, küpseks riigiks saamist. Et aprillis sada aastat tagasi saavutati palju, ei ole vaidluse tuumaks. Kuid selle esitus on.
Niisiis Kanada peaministri esinemine erakordse monumendi juures, kõik need fotovõimalused, kõned, kuuluvad vajaliku liimi koostisesse. Mis riiki peaks ühendama. Seda sada aastat hiljem, seda aastal, kui Vahtralehemaa märgib 150. aastapäeva. Seda isegi, kui Kanada ajaloos on tohutult palju häbiplekke. Või valgeid laike.
Kuid kes kui mitte veendunud ajaloolane, suudaks sõelale asetada kõike, mis on lahingust kirjutatud? See pole propaganda, aga musta külge päriselt toimunust ei soovi keegi lugeda.
Nii et kui näiteks riigi ametlikke võrgulehekülgi külastada, saame vaid selle osaks, mida soovitakse ühtsuse nimel esitada. (Kõrvalmärkus. Ütelge, mida soovite Harperi ajastust, aga praeguse liberaalse valitsuse aegu on märksa rohkem agitpropi, seda noore Trudeau päikesepaistelistele teedele astumise huvides. Palju raskem on nüüd saada igapäevaseid uudiseid, realiteedile ligi. Kuid seda tavakodanik, see, kes on harjunud lühikeste infopursetega, seda kas omaks võtma – või vihaselt sotsiaalmeedias kommenteerima, ei tea.)
Canadian Pressi ajakirjaniku Lee Berthiaume kirjeldus 9. aprillil Vimys toimunust on tüüpnäide, kuidas mütoloogia esitus ikka elab. Pealkirjaks – Üks rahvusriik, õlg-õla kõrval. Sisust rääkimata. Kõrvutage seda Cooki raamatu pealkirjaga. Soovime legende. Ja legend ei ole tavaliselt tõestisündinud, vaid kas kartustest, vajadustest õpetust anda järgnevatele põlvkondadele. Otsa, Swifti teos nimetab lõksu pealkirjas.
Hea on, et sõja julmuse, elu ohverdamise taustal suudetakse rõhutada positiivsust. Ent küünik küsib – kelle huvides. Ning vastusena võiks anda poliitikute ja rumalate kindralite kaitseks.
Vimy mäeseljak on tänaseni suletud piirkond. Tikitud risti-põiki kaevikute ja punkritega, turistidel on peamiselt võimalik uhke monumendi ja interpretatiivkeskuse osaliseks saada. Kuna lahinguteväljadel on ikka lõhkemata pomme, miine, siis lubatakse vaid piiratud aladele.
Need ikka ohtlikud lõhkekehad on siin meelega valitud metafooriks. Ajalooline mütoloogia on selline, mis võib ootamatult plahvatada, teadagi milliste tulemustega. Ametlikku informatsiooni tuleb ettevaatusega kaaluda, ise neutraalse pilguga lugeda eriarvamusi. Ning isegi siis on keeruline langetada otsust: kas Vimy tõesti ühendas Kanadat kui riiki või on see lähenemine ametlik seisukoht, mida riigi, mitte rindemeeste, kodanike huvides esitatakse?
Tõnu Naelapea, Toronto
