Möödunud reedel ilmus Staris Shree Paradakari sulest arvamuslugu, mis lausa nõretas ebakõlbulikest lausetest. Paradakar on Stari rassi- ja sooteemade reporter, keskendudes diskriminatsioonile ja identiteedile. Teadagi on need heaoluriigis märksõnad. Lumehelbekeste mõjul ei tohi tänapäeval isegi kõõrdi vaadata, veel vähem midagi ütelda, isegi kui nõudmine on nii vale, kui võib veel olla.
Selline oli esitatud OMAle, Ontario Medical Association peanõukogule kahe õpilase, mitte arstide poolt. Et enne igat koosolekut peaks tunnistama indigeenide territoriaalset ja traditsionaalset minevikku riigi ajalooliste maahaldajatena ning demonstreerida nende kultuuri vastu respekti. Nõukogu hääletas selle vastu, ja arusaadavalt. Kuna sellistel nõudmistel pole otsa ega äärt. Ega mõistust. Respekti, näiteks, tuleb välja teenida. Perearst ja anestesioloog dr Nadia Alam, OMA president, lausus ajakirjandusele, et sellist nõudmist vastu võtta oleks tingnimetuse ohvriks langemine. Siinses keeles tokenism. Just seda, mida pärismaalased ei soovi. Seda kinnitab vali nõudmine, et profispordikoondiste „rassistlikud maskotid“ eemaldataks kõnepruugist, mundritelt.
Ajalugu ei saa muuta. Kas St John’s, Newfoundlandi linnanõukogu peaks enne igat koosolekut tunnistama rändpärismaalaste olekut, seda vaid aeg-ajalt, seal, kuhu asula rajati portugallaste, iirlaste ja prantslaste poolt? Kas nendele Euroopa rahvastele ei peaks siis ka tähelepanu juhtima? Või enne igat hokimängu Montréalis mängima La Marseillaise’i, mitte O Canadat? Kuna enne brittide võitu oli see prantslaste poolt asutatud territoorium. Indigeenidel puudus enne eurooplasi püsiküla mõiste, sellisena nagu Euroopa linnad olid välja kujunenud. Küll olid peatuspaigad, talvitamise asulad tähtsad. Ent need polnud alati ühes ja samas kohas. Kus on jaburuse piir?
Paradakarile OMA demokraatlik ja mõistlik otsus ei meeldinud. Äärmiselt häbematult ja selgelt mitte erapooletult kirjutas ta, et see on ilmne kolonialistliku mentaliteedi pärand. Et matslik keeldumine – jah, just nii! – (churlish refusal) kinnitab ilmutamata kallakut (implicit bias) arstide esindajate poolt aborigeenide „õigusi“ rikkudes. Arste kirjeldati kui ühiskonna koorekihti, otsa isegi kui ülistatud kogukonna juhte (vaunted social leaders). Kui ühtegi teist gruppi oleks nii irooniliselt, sarkastiliselt kirjeldatud – võiks välja pakkuda Black Lives Matteri samuti matslikku keeldumist vikerkaarlaste paraadil osaleda, kui politsei osaleb, isegi kui statistika kinnitab, et politseil on põhjust olla teatud inimestega ettevaatlikud – siis oleks käratsemine lõputu. Politsei taandus. Mitte kisakõrid.
Dr Alam on ise sama nahatooni kui Paradakar. Kahtlemata on ta oma elu jooksul tundnud selle tõttu alandamist. Arstina vaevalt sellist, nagu Paradakar jultunult kirja pani. Esitaks küsimuse – kas keegi on kunagi tajunud, et arst on temast kuidagi parem, koorekihti kuuluv mats? Arstid, eriti perearstid nagu dr Alam, valivad elukutse mitte sissetuleku tõttu, kuigi see võib osa mängida – ja miks mitte, inimelud on ju mängus, kas on kallimat aaret? – vaid siirast soovist teisi aidata. See on siinkirjutaja isiklik kogemus. Ei usu, et erineks üldsusest sellega.
Ajakirjandus pole enam mitme erineva vaatevinkli esindaja. USAs näiteks aastal 1983 omas 50 erifirmat 90% meediaettevõtetest. Aastal 2011 omas vaid kuus firmat sama protsenti. Peavoolumeediat suunavad hiigelkontsernid. Kanadas on TorStar, Stari omanik ostnud kokku väikelinnade ajalehti hulgaliselt, neid sulgenud. Ainsaks arvestavaks vastaseks on PostMedia, parempoolsete vaadetega, mitme suurlinna ajalehe omanik. Kuid Stari vasakpoolsus domineerib turgu. Julgelt võivad nad palgata Paradakari taolisi. Tasakaaluka lähenemise puudumise puhul ei saa ajalehelugeja eelarvamustevaba informatsiooni osaliseks. Nii sünnibki vildak olukord, mis vähemuste huve esitab nõudmistena.
USA koomik ja ühiskonnakriitik George Carlin ei oleks üllatanud. Ta lausus enne surma, et mida ootasite, kui enesekesksed ignorantsed kodanikud valivad isekad ning nõmedad inimesed riiki juhtima. Trend ei ole üllatuseks. Ka pole ime, mis meedias toimub. Ei ole ka pingutuseks, et vildakate arvamuste lugeja ajalehes asub samuti tinglikult ise esinema, otsuseid langetama. Kui kahju, et kunagi õilsatest põhimõtetest võrdsuse poole liikudes, on sündinud värdjasühiskond, kes enamuse huve ei kaitse, vaid atakeerib just neid, kes kõik, mitte vähemusi, kaitsevad selge mõistusega. Ning aateliste põhimõtetega nagu pea sajaprotsendiliselt tuhanded ja tuhanded Ontario arstid.
Tõnu Naelapea, Toronto
