Valija elu pole Kanadas lihtne. Kolmel tasandil tuleb otsustada – linnavalitsuse poliitikute, provintsi ja riigi rahvaesindajate lubaduste põhjal. Kahjuks on Ontario pidanud seda ühe aasta jooksul tegema. Peaminister Ottawas lootis enamusvalitsust, mida ta ei saanud. Peaminister Torontos sai, aga tal oli juba see ennegi. Doug Ford esimese valitsuse eel ei maininudki, aga imperaatorina pukki saades langetas otsuse, et linnavalitsuses on liiga palju oldermanne ehk nõunikke, vähendas nende arvu, tulemusega, et valimispiirkonnad on suuremad ja töökoormus märksa kõrgem. Mis ime siis, et kuu lõpus toimuvatel omavalitsuse valimistel kandidaate, vähemalt kvaliteetseid, ei ole piisavalt ning et varem linnakodanikke teeninud nõunike hulgas oli mitu, kes otsustasid mitte enam kandideerida.
Kui lisada valijate apaatia, siis 24. oktoobri tulemuste vastu ei ole vähemalt Torontos eriti suurt huvi näidatud. Mis ime, tavaliselt on just tuntud nimedel suur eelis, milleks siis valima minna. Kuigi mitmeti ei saa linnapea John Tory otsustega nõustuda, on ta päris kindel võitja. Mis hirmutab veidi, kuna Ford soovib meeridele rohkem võimu anda. Igale poliitikule, kel oma peaaegu et läänivaldus, läheb võim pähe. Vaadake ainult kahte eelmainitud peaministrit. Toronto linnapeal vähemalt on hetkel nõukogus ainult üks hääl, kuigi ta roll pole siiski sümboolne, kuna nõunikud võivad ta maha hääletada. Mis muidugi harva juhtub.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
