Kanada päevikust: Arstimitest

Perearstid on ju esimesed, kelle poole pöördutakse. Haigla on viimane variant, mida ainult erandjuhtumitel tuleks rakendada, kas kiirabi vajamisel või siis, kui ootamatu tõsine tervisehäire nagu infarkt või insult inimest tabab. Kuid meie mugavustega harjunud riigis kurnatakse ka neid vajalikke asutusi.

Lahendused, mida valitsused pakuvad, ei ole sugugi läbi mõeldud. Kõigile avatud kliinikutes, mõeldud neile, kel puudub perearst, võtavad haigestunuid, murelikke inimesi vastu tihti medõed või need, kes uue nimega on meditsiini praktikandid, ent mitte alati arstid. Algmõte oli bürokraatide poolt hea. Et oleks koht, kus väljaspool arstikabinetti saaks arstiabi. Kuid sellised kliinikud ei asenda kogemusega perearsti. Neid aga on vähem ülekoormuse tõttu ja ka tasustamise ebavõrdsuse tõttu - spetsialistidele makstakse märksa rohkem. Perearst on iseseisva ettevõtjana kulude maksmiste - personal, üür, varustus, tehnika jpm - koormuse all, ka pensioneid, hüviseid ei ole. See on üks põhjustest, miks perearstid ka pensionivanuses töötavad. Haiglates neid kulusid ei ole.

Ainult erakordsel juhul peaks kliiniku visiiti kaaluma õnneseen, kellel juba on perearst.

Vähesed teavad fakti, et provints, OHIPi kindlustusplaan võib nõuda perearstilt tagasi raha, mida kliinikule maksti väljaspool kabinetitundide visiide eest. Perearst kaotab nii raha, isegi kui mõtteks oli kohest ravi pakkuda kliinikute kaudu. Mille personal ei ole alati arstid, vaid medõed, praktikandid, kuigi tihti arst, tavaliselt spetsialist on kliiniku nö omanik, pindala ja muude jooksvate kulude katja. Nagu perearstki oma praksises. Ainult erakordsel juhul peaks kliiniku visiiti kaaluma õnneseen, kellel juba on perearst.

Siis mõte, et apteegis võiks farmatseut välja kirjutada selliseid ravimeid, mida riiulil ei leidu, aga on mõeldud lihtsamate hädade ravimiseks nagu lööbed, paistab alul olevat mõistlik. Kuni realiteet tõstab oma pea. Apteeker/farmatseut ei ole ju patsiendi terviselooga tuttav nii nagu perearst. Kel on haridus ning oluliselt oskus eristada tunnusmärke, aru saada, mida põetakse, mille all kannatatakse. Ja vajadusel saates patsienti spetsialisti konsultatsioonile, kuhu ootejärjekorrad on teadagi pikad. Seda kinnitas fakt, et pandeemia ajal lükati mitte ainult operatsioone edasi, aga ootamisaeg pikenes markantselt. Kuna haiglad on ülekoormatud. Joseph Heller’i kuulus „Catch-22“.

Ontario teatas 1. oktoobril, et nüüd võivad farmatseudid isegi rohkem arstimeid välja kirjutada. Näiteks rasedust vältivaid tablette. Või tilku, salve, mida riiulil oma kõrvalmõjude tõttu ei ole. Või vinnlööbe ravimiseks. Tavaliselt ravimeid, mil pole eriti kriitiline vajadus, samas aga teab perearst rohkemat. Esimese kõrvalmõjudest, teise tekkest. Akne on tavaliselt teismeliste needus, kosmeetiline ning kaob, eriti toidusedelit muutes, siis kui kasvuperiood on seljataga. Vanemas eas aga tähendab tõsisem juhtum muud. Kas apteeker on sellise haridusega, et neid detaile teada?

Provintsi tervishoiuminister teatas neist teoreetilistest saavutustest Shoppers Drug Marti poes. Just poes, kuna apteek on vaid väike osa nende bisnisest. Osa Loblaw hiidkontsernist, mis on viimaste aastate jooksul rekordkasumeid saanud. Mitte ehk sobivaim koht pressikaks. Kuna apteekril on enese huvid mängus. Iga arstimi eest, näiteks või et mida riiulilt ei ole leida, saab ta lisateenuse. Ainult selle tõttu, et retsepti järgi saab ta ise oma laost riiulilt seda haarata. Minuti küsimus. Mitte perearsti pikema konsultatsiooni järgne otsus, mille eest riik maksab protsentuaalselt palju vähem kui retsepti täitmise eest. Selge erialane konflikt.

Inimesi, kes ei suuda ei ravimeid osta ega hambaarsti juures käia hinna tõttu on Kanadas miljoneid. Seda jõukas riigis.

Kui sellest pole küllalt, siis sotsialistlik NDP, kelle toetuse tõttu püsib liberaalide vähemusvalitsus Ottawas, nõuab ravimite ostmise katmist riigi poolt ehk pharmacare asutamist. Inimesi, kes ei suuda ei ravimeid osta ega hambaarsti juures käia hinna tõttu on Kanadas miljoneid. Seda jõukas riigis.

Lisaks, nii-nimetatud universaalne tervishoiusüsteem ei kata kõiki kulusid, mida patsiendi huvides tuleb täita. Isegi kui Ontario, endiste liberaalide valitsuste järgi, asus lisatulumakse asetama kodanikule sissetuleku suuruse põhjal, ei kata need rahad paljusid väljaminekuid. Ning vähesed tahavad meeles pidada, et heaoluriigis on hallatud nii tervishoid kui haridus maksurahadega. Need kaks väljaminekut neelavad alla suurema osa provintside valitsuste kulutustest. Siis veel raportite kulud, mis esitavad võimalikke lahendusi, aga mitte rakendusi. See on poliitikute valdkond.

Selgelt ka valija toetust otsides, olgem ausad. Poliitikas on võim esimene siht, rahva huvide kaitsmine on ammu jäänud tagaplaanile.

Hiljuti teatas Ottawa parlamentaarse eelarvekomisjoni PBO ülem, et viimase kuue aasta jooksul, st 2016-2021 tõusid riigis ravimite ostusummad 28 protsendi võrra - $36,6 miljardile. Millest valdav osa on kas kindlustuste, töö või erafirmade kaudu kaetud. Lihtsurelik madala palgaga muidugi ei suuda kindlustust osta. Ega kuulu ametiühingusse. Üks kuuendik Kanada maksumaksjatest kuulub sellesse kategooriasse. Ning neid just peavad sotsialistid silmas. Selgelt ka valija toetust otsides, olgem ausad. Poliitikas on võim esimene siht, rahva huvide kaitsmine on ammu jäänud tagaplaanile.

PBO järgi läheks pharmacare esimesel aastal, st tuleval 2024. aastal maksma maksumaksjale, riigile $11,2 miljardit. Ning see on vaid algus. Tuleb palgata lisabürokraate, luua süsteem jälgimaks ravimite väljakirjutamist - kui see on juba provintside tasandil olemas arstidekoja kaudu, mille kulusid maksavad arstid ise sundusliku liikmemaksuga. Mitte maksumaksja.

Kahe nädala eest oli ka NDP aastakongress. Erakonna toetajad, liikmed, andsid parteijuhile Jagmeet Singhile suhteliselt leige toetuse jätkamaks. Aga hingestatult nõudsid pharmacare rakendamist. Kui Justin Trudeau valitsus NDP pilli järgi ei tantsi, siis sotsialistid neid enam ei toeta. Mille järgi peaksime jälle valimiskasti juurde minema.

Konservatiivide juht Pierre Poilievre, kes ei ole kunagi olnud täisajaliselt tööturuliige, pole tõsiselt vastuvõetav riiki juhtima. Poilievre valiti väga noorelt rahvaesindajaks ajal, kui ta ei olnud isegi ülikooli lõpetanud. Seda tegi ta mitu aastat hiljem, aega ju poliitikutel on kaugõppeks, sissetulekut selleks samuti. Teisisõnu, opositsioonijuhil pole elukogemusi. Just nagu peaminister Trudeaul oli enne poliitikat resümees vaid lavakunstiõpetaja lühiajaline staaž.

Kogukonna tervisevaldkonnas tehtud lühinägelike poliitiliste otsuste tagajärjed lubavad olla valusad ja pikaajaliselt negatiivsed. Ning mitte ainult majanduslikult. Kahjuks pole nende vastu ei ravimeid ega arsti- ja kurbusega tulevikule mõeldes, püssirohtu.