Põhihariduses on infrastruktuur – hooned ja varustus aegunud, vajavad remonti, puudub raha, kuna head õpetajad on tasemel palgalehel. Ning ka neid napib mõnes koolipiirkonnas, eri õppealadel. Kõrgharidus on nii kallis, et paljud pered ei saa seda enesele lubada.
Ent kas riik, nii föderaalselt kui provintsitasandil (viimaste valitseda on nii haridus- kui tervishoiusüsteem) astub samme olukorra parandamiseks? Sugugi mitte. Jõulueelne aeg on kinnitanud, et võim, selle hoidmine on tähtsam kui kogukonna tervis või heaolu, laste haridus. Esimeseks näiteks on Ottawa vähemusvalitsuse narr otsus tühistada lühiajaliselt kõige aktiivsemal ostuperioodil vihatud HST lõiv, 13% asetatakse paljudele kaupadele otsa. Et tiivustaks äritegevust, peataks inflatsiooni kurnavat mõju.
Paljude väikeste poodide raamatupidamine, kassad on arvutiprogrammidega nii seatud, et HST lõiv asetatakse automaatselt kaubale, mida bürokraadid on otsustanud, et kuuluvad maksustamise alla. Seegi nimekiri on kummaline.
Kaheks kuuks, alates järgmisest nädalast oleks „pühade olulised kaubad“, nagu liberaalid seda defineerivad, HST vabad. Nende hulka kuuluvad mõned toiduained, restoranide eined, gaseeritud joogid ja maiustused, üllatavalt ka laste riided (miks neid maksustatakse?) ja kingitused. Kuidas seda defineerida, ei tea vist keegi. Ostude teoreetilise kasvu huvides kehtiks see HST-vaba seis küünlakuu keskpaigani.
Kuid see tekitab keskklassile, eraettevõtjatele, poodnikele lisakoormuse. Paljude väikeste poodide raamatupidamine, kassad on arvutiprogrammidega nii seatud, et HST lõiv asetatakse automaatselt kaubale, mida bürokraadid on otsustanud, et kuuluvad maksustamise alla. Seegi nimekiri on kummaline.
Miks on tualettpaber HST alla kuuluv? Miks näiteks suhkrurohked kemikaalidega maitsestatud küpsised ei vääri maksu, aga granolatahvlitele (jah, see sõna on ka kaerahelbete, pähklite, rosinate ja mee, magusaga energiat andvate snäkkide kirjeldamiseks emakeelde jõudnud) asetatakse HST? Majandusgeeniused on lubanud lühiajaliselt neid taskusse mahtuvaid kiirtoite sellest lõivust vabastada. Samas aga ka neid paljudele vastikuid Big Mac’e, millel puudub maitse ja toiteväärtus. Loogika puudub. Viimaseks: kui kahekuine HST eemaldamine stimuleerib majandust, aitab inflatsiooniga võidelda, siis miks üldsegi maksustada laste riideid ja seepi? Kas need pole ometi vajadused, mitte maitseasjad?
Kaubast edasi liikudes: konservatiivne Brian Mulroney valitsus, mis lõi vana GST, mida hiljem harmoniseeriti provintside maksudega, maksustas oma tarkuses ka tööteenuseid. Mitte hambaarstide, kes jubagi teenivad hirmpalju. Aga näiteks automehaanikute, torujüride, advokaatide pingutusi vajavad. Need on ehk kolm elukutset, kellede juurde tavainimene peab oskuste (puudumise) tõttu pöörduma – ning need kolm on teadagi kõrge tunnipalgaga. Nemad lisavad lõpparvele 13% juurde. Esimese kahega on tihti võimalik tingida, maksta sulas, et vältida HST-d. Võidavad mõlemad pooled. Kunde ei pea peale maksma, töötegija ei pea riigile sissetulekut teatama, selle pealt maksma. Advokaadid aga oskavad isegi fotokoopiate tegemiselt nõuda HST-d. Hea juriidiline suuvärk maksab vähemalt $500 tunnis. Et sellele lisada $65 Ottawasse saatmiseks, et poliitikud võiksid siis neid rahasid tuulde pilduda (või terroristidele kinkida: loe päevikut, „Kuritarvitades vabadusi“, EE nr 43, 2024, Omar Khadrile antud $10,5 miljonist), siis mis ime, et selline must turg, nõukogude okupatsiooniaegse mõiste järgi – haltuura -eksisteerib. Ning riik kaotab sissetulekut.
Korrates tõika, et makse tuleb maksta, aga küsides, kuidas bürokraadid otsustavad rahade suunamist, jõuame Ontario valitsuse viimase absurdse otsuseni. Ontario provintsi peaminister populist Doug Ford, sündinud hõbelusikas suus, kes ise pole kunagi pidanud valima riiulilt kõige odavamat või allahinnatud kaupa, lubas pooleteise kuu eest jubagi makstud rahasid helde käega tagasi anda provintsi maksumaksjale. Jällegi, stimuleerimaks majandust, aitamaks inflatsiooniga toimetulekul. Selgitades otsust kõrgete intressidemääradega ning atmosfääri lastava süsiniku vähendamise vihatud karistusmaksuga. Mis, muide, kliimamuutuse vastu ei võitle senikaua, kui India ja Hiina kaks ja pool miljardit inimest sütt põletavad, atmosfääri reostavad.
Summa pole aga sugugi suur, vaid $ 200. Sellega ei saa mitmelapsepere isegi nädala toitu osta. Torujüri visiit, enne kui ta midagi teebki, maksab nii palju. Advokaat haigutab paar korda, loeb oma seaduste raamatut mälu värskendamiseks, teeb kolm fotokoopiat ning naksti, kakssada taala läinud. Kuna Ontarios on 15 miljonit maksumaksjat, siis isegi kolmanda klassi koolijüts oskab neid nulle ritta seada – kokku kaob provintsi laekast nii $3 miljardit.
Egas Justin Trudeau viletsam vennike ole. Trumpas oma kolleegi üle kolme nädala eest, lubades igale Vahtralehemaa tööl käivale maksumaksjale, kes teenib vähem kui $150 000 aastas (summa, millega peaks ju isegi suurlinnas ots-otsaga kokku tulema, selline palk ei tähenda kitsikuses elamist) $250 saata. Imelikud piirid, kehtivad vaid praeguse aasta kohta, 2023. aastal töötaolevaid, kes ehk ikkagi otsivad uut kohta, see ei aitaks. Riigi kassast kaoks nii $4,7 miljardit, kuna selles „vaesemate“ kategoorias on 18,7 miljonit maksumaksjat.
See on ju ilmne (ütleks isegi käibel oleva laensõnaga: blatantne) häälte ostmine ehk nagu argoos öeldakse, lantimine. Mis on ju kala peibutamine, et ta konksu alla neelaks.
Aga pensionärid, kes samuti makse maksavad, sealt ju suunatakse Ontario tervishoiukindlustuse OHIPi suunas miinimumina sama suur summa, ei näeks pennigi. Õnneks vähemusvalitsust toetava NDP sotsialistide südametunnistus ei lubanud seda heldust toetada. See on ju ilmne (ütleks isegi käibel oleva laensõnaga: blatantne) häälte ostmine ehk nagu argoos öeldakse, lantimine. Mis on ju kala peibutamine, et ta konksu alla neelaks.
Ford on väljaspool Torontot üsnagi populaarne. Ka suurlinnas on tal toetajaid. Tema vastased, isegi Mississauga endine meer Bonnie Crombie, liberaalide juht, hetkel ei oma sellist toetust, et kukutada järgmistel valimistel konservatiivset valitsust. Isegi kui peamiselt rikaste huvide (Ontario Place’i luksusvannidega kuurordiga asendamine, kinnisvaraarendajate soosimine pole ta toetajaid kõigutanud) eest väljas Ford ei ole demonstreerinud lihtinimesest aru saamist. Odavad nurgapoest saadavad õlled, longerod on nüüd asotsiaalidele saadaval, ei sealne eit või taat keela ostu. LCBO küll.
Trudeau pole ei siin ega üleriikselt enam oma lubaduste murdmiste tõttu populaarne. Hea, et NDP piltlikult lõi palli metsa, ei toetanud populistlikku maksude tagastamise plaani. Kaks asja on selged nende näidete taustal. Esiteks on kanadalased ülemaksustatud, kui neid tagasi antakse. Ning teiseks ei oska meie poliitikud ja bürokraadid raha suunata sinna, kuhu seda hädasti vaja. Mitte ainult tervishoiu, hariduse suunas, aga ka vananeva infrastruktuuri parandamise poole. Tulevikuga arvestamine paistab olevat nii Ottawas kui Torontos tundmatu mõiste. Vaid eelolevad valimised paistavad olevat tähtsad.
