Crombie sai hüüdnime mitte ainult oma lühikese kasvu tõttu, vaid kuna tema ajal tegutses linnavalitsus efektiivselt ja skandaalideta. Talvel olid tänavad lumest koristatud, suvel pargid korras hoitud, prügiga polnud probleeme, nii tänavatel kui ka eramute juurest äraviimisega. Liiklus oli mõistlik, nii autoga sõites kui ühistransporti kasutades. Oli teada, kui kaua reis võib kesta. Ei olnud karta hilinemisi avariide, teedeparanduste, aga ka uute, suurte kõrghoonete ehitamise tõttu.
Crombie oli kuus aastat linnapea, aastast 1972 kuni 1978. Täpselt viiekümne aasta eest oli suur-Torontos, piirkonnas, mis arvestab äärelinnadega, 2,7 miljonit elanikku. Viimase rahvaloenduse järgi on see arv enam kui kahekordistunud, 3,7 miljonit uut torontolast on kirjas, kokku 6,4 miljonit. Kuid teed on sama laiad, allmaaraudteeliine on küll pikendatud, lisaliin ehitatud, uued kiirrongiteed on ehitamisel. See kõik maksab palju raha. Ning linnaelus olulistele aga nähtamatuile teenustele nagu kanalisatsioon ja elektrivõrgustik pole Crombiele järgnenud meerid piisavalt raha, investeeringu tuleviku huvides, veel vähem tasemel hoidmiseks, asetanud. Need on ülekoormatud. Päris selgelt elab suurlinnas lihtsalt liiga palju inimesi.
Majade, korterite puudus kinnisvaraturul on viinud olukorrani, et vähesed, peale nende, kes on aastakümneid tööl käinud, suudavad eramut osta, veel vähem majandada selle korrashoidu, makse, elektri- ja veearveid. Inflatsioon ja elukallidus piirab paljude võimalusi. Käsi-käes selle realiteediga kasvab kodutute ja nende asotsiaalide arv, kes lihtsalt on käega löönud.
Kohtasin sellist suhtumist riigi ringhäälingu CBC palgalehel olles, nüüd enam kui 40 aastat tagasi. Tehti tööd, mis oli täpselt kirjas, ei enamat. Arusaadavalt on sellised määrused olemas, et töölist ohtude eest kaitsta. Ka et tagada resultaate.
Samal ajal on ametiühingute palgad tõusnud päris kõrgele. Mugavusriigis elades teame, et kui on olemas reeglid, süsteem, mis meid kaitseb, annab eeliseid, siis nõuame samuti, et neid jälgitakse. Mis võib viia olukordadeni, kus ei täideta alati vajadusi tööpäeval, kuna kohustus ei kuulu ametiühingu kokkuleppe järgi täitmisele. Kohtasin sellist suhtumist riigi ringhäälingu CBC palgalehel olles, nüüd enam kui 40 aastat tagasi. Tehti tööd, mis oli täpselt kirjas, ei enamat. Arusaadavalt on sellised määrused olemas, et töölist ohtude eest kaitsta. Ka et tagada resultaate. Kuid ei kujuta ette, et võiks, võimalikult mitte pahatahtlikult, aga olukorda enese huvides kasutades, jätta töid tegemata. Ning südamerahuga palka kasseerida.
Kuid nii on ilmselt mõnda aega mõned, teadagi suures vähemuses, aga neid on siiski olemas, Toronto linna parkideameti töölised teinud. Kuu aja eest avaldas Toronto pearevident (Auditor General) Tara Anderson oma iga-aastase raporti. Mis kinnitab vaid seda, mida paljud on märganud, tähele pannud.
Hindan väga meie laiaulatuslikku parkide süsteemi, matkamist meie jõgede ja ojade poolt uuristatud orgudes, võimalust kärast ja mürast, heitgaasidest pääseda. Toronto kuulsad raviinid ei ole pargitööliste hallata, neid kutsutakse orge koristama vaid siis, kui on puu langemise oht kinnisvara peale. Sel sajandil on linna mitmete jõgede äärsetes tihnikutes, kallakutel (näiteks meie kunagise Eesti Maja läheduses või autoga sealt Tartu College’isse sõites) kasvanud kodutute telklaagrid, varjendid. Neid on ka leida korrastatud parkides, politsei on mitmel korral selliseid lammutanud. Kuid kuhu kodutul minna?
Parkidega juhtus aga pandeemia ajal nii, et esiteks keelati ohutu kauguse pidamise eesmärgil neis sportlemine, teiseks aga ei hoolitsetud ühisvara eest nii nagu pidanuks. Ei niidetud muru tasemel ega õigeaegselt. Tihti oli parkides lausa nagu heinategu. Langenud puuoksad ootasid koristamist. Surnud puud, kui just mitte jalgteedele langenud, said küll pärast mõnda aega tükeldatud, aga rondid, oksad ootasid kaua eemaldamist, multšimist. Nii saavad peenrad, puuümbrused kaetud niiskuse säilitamiseks, umbrohutõrjeks. Umbrohtu tõrjega enam pargitöölised ei pritsi, keskkonnakaitse nõuete järgselt. See on ikka looduse reegel, kui ei hoolda, siis kasvab ilus park võssa.
Andersoni raport paljastas osa põhjustest, miks nii. GPS on üleilmne satelliitide tegutsev süsteem, mis lubab täpselt auto või inimese, kel nutitelefon taskus, asukohta määrata. Toronto parkide pikapidel, väiksematel veokitel on GPS olemas. Leiti, et nii mõnigi selline auto ei olnud tööajal pargis või isegi selle läheduses. Avastati, et veokid olid paigal, st pargitud kas ostukeskuste, restoranide või isegi eramajade juures, mis olid selle päeva määratud pargist eemal. Üllatavalt mainib raport ka palvelaid, poliitiliselt korrektselt mitte kirikuid, vaid paiku, kuhu usuinimesed kogunevad. Tööpäeval on ju mitmelgi kultuuril kombeks nii koguneda, võimalikult on selliseid uskujaid ka pargitööliste hulgas.
Need pole tühised avastused. Toronto linn annab pargitöölistele tööpäeval tund aega einetamiseks, kohvi- ja suitsupausid, nii nagu töö lubab, ülemuse otsusel. Pearevidendi järgi tuvastati, et seda ajapiiri ületati 41% juhtumitel, kui veok ei olnud pargis või selle lähistel. Mõnel juhtumil oli veok pargitud mitu tundi ühes kohas, mis selgelt ei olnud tööga seotud.
Ametiühingu esindajad olid kiired protesteerima. Et selline seire, järelevalve on privaatsuse, inimõiguse rikkumine. Ei tohiks olla, kui tööinimene on tööl.
Kuna ümbruses ei olnud märgata mingit korrashoiutöö tulemust või vajadust. Kas olid nahavedajad, või oli süsteemi viga, puudus korraldus. Siiski palk jooksis.
Ning alati ei tähenda pargis olek töötegemist. Vahetult enne raporti avaldamist juhtus allakirjutanu, kelle igapäevased käigud viivad rohelusse, pargijalgteel Toronto 311 märgiga valget pikapist otsa nägema. Kaks inimest kabiinis, kohvitopsik käes, vestlesid. Poolteist tundi hiljem naastes oli veok samas paigas, töölised ikka istumas. Kas käsku oodates, ei tea. Kuna ümbruses ei olnud märgata mingit korrashoiutöö tulemust või vajadust. Kas olid nahavedajad, või oli süsteemi viga, puudus korraldus. Siiski palk jooksis.
Ei tea, ei soovi süüdistada, aga me näeme ju kõikjal kaitsevestis inimesi objektidel jõude seisvalt. Kas suhtumine on niivõrd põhjalikult muutunud, et käiakse tööl, aga tööd ei viitsita teha?
Et raport on tulemusi toonud, on kindel. Selle avaldamisest, meedias ilmunud artiklitest saadik on märgata vilkamat tegevust. Usinalt koristatakse oksi, värvitakse, niidetakse, korrastatakse laste mänguplatse. Ei saa kokkusattumus olla. Teadmine, et mõned vähesed kuritarvitasid süsteemi, ei kao nii pea. Tuleb loota, et töökohustusi asutakse kaitstud kohaga ametiühingulaste poolt uuesti tõsiselt võtma, mitte neid oma huvides rakendama, nagu mõned selgelt on teinud.
