Subscribe Menu

Kanada päevikust: Kired, kuumad kiired

1996. aastast saadik, konservatiivi Mike Harrise valitsuse otsusena, siis seadusena vastu võetud, avaldatakse Ontario provintsis nimekiri avaliku sektori palgalehel – loe maksumaksja taskust – olevatest, kelle aastane palk ületas tollal mõnele maagilise saja tuhande dollari künnise.

Nimeks sai see Sunshine List, metafooriks ehk, et päikese eredas valguses ei saa midagi peita, nii nagu pimeduses võib. Ja samuti – kui mõnus on mõnel vähesel peesitada päikese käes. Oldi siis kärmed rõhutama sõna läbipaistvus – mõiste, mis eriti vasaktsentristide ja veelgi –äärmuslaste sõnavaras on lemmikuid, isegi kui paljud liberaalid oskavad salastada oma tegevusi. Mida kinnitab ilmekalt skandaal skandaali järel. Kus võim, seal raha.

Mitte, et talle seda raha vaja oleks. Nagu paljud poliitikasse läinud, on ta nii päritud kui ärimehena (oma isa asutatud ettevõtet juhtides) teenitud raha tõttu ülijõukas.

Bürokraatia on kena, väga täpselt öeldud väljenduse järgi vajalik pahe. Keegi peab neid töid tegema. Aga kas nii kuninglikult peaks palka saama, ei tea. Võtame vaid kaks näidet mullusest päikesepaiste nimistust, mis avaldati vaiksel neljapäeval, seaduse järgi peab olema see teada märtsikuu lõpuks. Kõige enam teenis Ontario Power Generationi, Põhja-Ameerika suurima elektrienergiatootja president Ken Hartwick. Temale laekus karva jagu rohkem kui $1,9 miljonit. Võrdluseks, provintsi peaministri Doug Fordi palk oli enam kui üheksa korda väiksem – $208 974. Ning Ford, arvestades hetkeseisu, ei saanud palgatõusu. Mitte, et talle seda raha vaja oleks. Nagu paljud poliitikasse läinud, on ta nii päritud kui ärimehena (oma isa asutatud ettevõtet juhtides) teenitud raha tõttu ülijõukas.

Küll aga sai Toronto ühistranspordi TTC tegevjuht (CEO) veelgi rikkamaks. Ta palk tõusis 19% (!!) ühe aastaga $ 562 325 peale. Kuidas ta seda vääris? Pandeemia ajal kaotas TTC palju raha liikluspiirangute tõttu. Teenuse tase on kõvasti langenud. Kodutud varjavad end, eriti talvel, metroojaamades, aga ka allmaarongidel. Need, nagu ka bussid, on räpased. Teadagi on osaliselt süüdi kasvav lohakus, hoolimatus üldiselt praeguses enesekeskses kogukonnas. Ju TTC-l puudub raha koristajate palkamiseks. Aga peamehele, kes meedias esineb küll päris ülbe inimesena, leitakse peaaegu viiendiku võrra palka juurde.

Meedia luubi all on ka Suur-Toronto ühistranspordi infrastruktuuri haldav ja reguleeriv Metrolinxi CEO Phil Verster. Teda kompenseeriti, vale sõna siinses mõistes, aga inglise keeles on tihti sissetulek või palk nii kirjeldatud, teoreetiliselt pingutuste eest 838 097 dollari võrra. Ning Torontos Metrolinxi LRT, kiirrongi-projekt Eglintoni tänavat pidi on nagu Tallinna linn, mis vist iialgi valmis ei saa. Lubatud valmimise tähtpäev on ammu selja taga ning Verster ei oskagi ütelda, kunas saab uhkete rongidega sõita. Küll aga on juba mõnda aega olnud näha Läti keskuse ees tühje ronge liikumas. Eks harjutatakse nende juhtimist, kontrollitakse rööpaid. Paljud TTC palgalehel olevad on kas vajalikul kontoriametniku tööl või inspektorina, tööstaaži tõttu päevitamas päikesepaistel.

Miks siis avalikus sektoris sissetulekuga pole nii? Saame küll aru, et juhtivatel kohtadel peaks olema kui mitte mikroskoobi, siis vähemalt luubi all. Palk olgu saavutusele vastav.

Mis viib hämmastava arvuni. Kui Harrise esimeses nimestikus oli vaid 4 576 nime ära toodud, siis tänavusel listil on neid kokku 300 750. Mis viib küsimuseni, kas $100 000 aastas on enam õige algpunkt paljastamaks kõikidele inimeste sissetulekut. Seda eriti ajastul, kui privaatsust rünnatakse, tänu peamiselt sotsiaalmeediale, enam kui kunagi varem. Seadus kaitseb loomulikult mõnda. Inimeste aadressi ei tohi ajalehte asetada. Küsimärgi all on nutitelefonide videote ja fotode loata ilmumine sotsiaalmeedias. Peavoolumeedia veel selleni pole langenud. Kohtusse kellegi kaevanud või kuritegevuse, eriti vägistamise ohvrite nimesid ei tooda ära. Ja palju muid privaatsuse kaitseid. Miks siis avalikus sektoris sissetulekuga pole nii? Saame küll aru, et juhtivatel kohtadel peaks olema kui mitte mikroskoobi, siis vähemalt luubi all. Palk olgu saavutusele vastav.

Kuigi elame ajal, mil domineerib nö taskukohasuse kriis, näeme samas külluslikku elustiili. Luksusautod teedel, hiigelmajad kerkivad nagu seened. Kuid teatavasti on suur osa sellest rahast tulnud võõrsilt.

See sada tuhat dollarit 1996.a oleks inflatsiooniga arvestades tänavu $180 000. Siiski, ka sellega oleks raske praegu Torontos kinnistut osta. Annan isikliku näite. Neli aastakümmet tagasi ostsid neli eesti noort meest Eesti Maja läheduses bangalo. Sellele löödi teine korrus otsa ja maja müüdi kasumiga maha. Maksis $60 000. Päevikupidaja bruto palk oli tollal @$15 000 aastas. (Keskmine leibkonna sissetulek oli siis umbes $25 000, noortest meestest olid kolm vallalised.) Selle sissetulekuga sai teatud kokkuhoiuga ära elatud. Arved makstud, kõht täis, katus pea kohal, kõlises kukrus veel vahetevahel kontsertide ja restoranide külastamiseks piisavalt. Maja ostuhind oli niisiis nelja aasta palk. Katsu aga täna nelja aasta palgaga Torontos eraldi krundil maja osta.

Veel. Riigitööliste ametiühingute palgad on kõrgemad kui erasektoris. Kaks näidet. Keskmine, rõhutades just keskmine Toronto politseiniku palk, enne ületunde või mundris lisaraha teenides liiklust juhatades, ehitusobjekte turvates on $ 109 000 aastas. Toronto kooliõpetajad, ametiühing on neil Ontario suurim ja tugevaim, ei ole neist kaugel taga, nende keskmine on $101 000. Arvestame juurde hüvised, kopsakad pensionid ja mõlematel võimalus kaua enne toidupoetöötajat erru minna nooremalt kui ametlik pensionilemineku vanus – võimalusega ikka omal alal või muul edasi tööturul tegutseda, lisades nendele summadele.

Kuid eraisiku palga avalikustamine ei tähenda muud kui kadedust vähem teenivate hulgas ning arusaamatusi, miks nii palju ja mille eest?

Kõrge palgaga vastutusrikkal kohal töötavatel on teadagi aruandekohustus. Ning võime küll, peale nende kahe ühistransporti juhtiva tegelase kohta leida, et oleme üldiselt rahul kooliõpetajate ja korrapidajate tööga. Aga nagu nende keskmised palgad, mis on peaaegu kaks korda Torontos teeniva keskmist ($57 500, ja palk, mis oleks tagurpidi inflatsiooni kalkulatsiooniga 1996.a. olnud Sunshine listile saamise määraja, näidates praegust pöörast inflatsiooni!) näitavad, isegi sellest üksi ei aita, et tasemel ära elada. On vaja kahe inimese sissetulekut selleks. Ning see on meie maailma paratamatus. Elu läheb aina kallimaks. Kuid eraisiku palga avalikustamine ei tähenda muud kui kadedust vähem teenivate hulgas ning arusaamatusi, miks nii palju ja mille eest? Räämas linnas, mida ei oska linnatöölised puhtana pidada, liiklusummikus ühest kallist majast teiseni aeglaselt räpases bussis sõites on küll ehk paljudel arvamus, et kuigi päikese halastamatute kiirte valguses elamine pole lihtne, peaks ehk kaaluma sellise nimistu tühistamist. Privaatsus olevat ju samuti põhiliste inimõiguste ja väärtuste hulka kuuluv.

Read more