Selle käigus ka kohustustest, mida hüvede nautimine toob. Vaataksime otsa peamisele, pärast valija vaba ja sundimatu rolli täitmist. Majanduslikule vastutusele. Maksustamiste kaudu. See on paljudele kujunemas üha raskemaks ja raskemaks täita. Seni, kuni poliitikud ja ka majandusteadlased olemasolevat süsteemi ei muuda.
Pea ainus lahendus riigis kulude kasvu korvamiseks on sissetuleku tõstmine kinnisvaramaksude ja muude lõivude kaudu. Ent igal süsteemil on oma murdepunkt. Kui sissetulek ei kasva võrdselt väljaminekutega, siis elatakse ju miinustes. Riik nii tohib, kodanik, maksumaksja ei või, isiklik pankrot on tänapäeval paljudel väga reaalne.
Võime ju väita, et keegi ei oska aimata, mida homne toob. Aga tuleb ju ootamatustega arvestada, näiteks pandeemiaga, mis küll ei hüüdnud tulles.
Riigi tasandil on kaua kehtinud kompensatoorne fiskaalpoliitika. Mis tähendab balansseeritud eelarvest loobumist. Võime ju väita, et keegi ei oska aimata, mida homne toob. Aga tuleb ju ootamatustega arvestada, näiteks pandeemiaga, mis küll ei hüüdnud tulles. Sellega võitlemine kriipsutas oluliselt alla, kuidas sõltume teiste riikide otsustest, tegudest, kuidas globaalne turg varustamisega, hädavajaliku tarnimisega, alustades arstirohtude, vaktsiinidega ning lõpetades kõrgtehnoloogia komponentidega ei suutnud toime tulla. Viies veel mitte ülemaailmse majandussurutiseni, aga me pole ka sellest kaugel.
Kapitalismi suuremaid pahesid on tahe massproduktsiooni kaudu madalamat tootmishinda luua. Käsikäes sellega on soov suuremat kasumit luua. See on inimlik. See aga viib kõrgemate hindadeni, siis kui toormaterjali napib. Hinnatõusud viivad palgatõusu nõudmisteni, seega nõiaring.
Kinnisvarahinnad on osa sellest nõiaringist. Nõudmine varjualuse järele kasvab, samas tõuseb nende arv, kes selle eest ei suuda maksta. Tänapäeval on nii maja ostmine kui üüripinna leidmine paljudele kanadalastele üle jõu. Eriti suurlinnades.
Jõukad immigrandid, peamiselt Lähis-Idast (naftariikidest nagu Iraan), Aasiast tulnud, kus asub pool maakera elanikkonnast, investeerivad turvalise riigi kinnisvarasse. Nii küttes turgu kuumaks. On tavanähe, et ostetakse heas korras elamu ja tõmmatakse see maha, ehitatakse asemele moodne monstrum. Kui arvestada, et hetkel on Torontos maja keskmine müügihind @$1,6 miljonit, on selline lähenemine uskumatu.
Toronto linn on kaua olnud kitsikuses lühinägeliku majanduspoliitika tõttu. Ning provintsi poolt oluliste toetuste kärpimistega. Ka vohab bürokraatia. Otsused, mida langetatakse, on pigem lühiajalised kui pikema perspektiiviga arvestavad. Valiti uus linnapea, kes oli olukorrast vägagi teadlik, sellest, et tuleb kinnisvaramakse tõsta. Lubas kampaania käigus vaid „tagasihoidlikku“ tõusu. Jaanuaris aga sai valija teada, et linnapea soovib sugugi mitte mõõdukalt raha juurde, aga tervenisti 10,5% võrra tõsta neid makse. Kui arvestada, et paljud sõjapõgenikud, asüülipalujad soovivad suurlinnas elada omasuguste keskel, aga sooja katusealust ei leia, siis on neile selleks olemas linna maksumaksja poolt majandatud varjupaigad. Raha selleks selgelt napib, linnapea Olivia Chow soovib Ottawalt toetust. Muidu tõuseksid maksud tervenisti 16% peale.
Tänu just peamiselt võõrsilt tulnud rahadele, sealt ostjad otsisid turvalist ja kindlat investeeringut oma varade paigutamiseks. Kindlamat ei ole kui maa ja maja, ajalooliselt kinnitatud.
Tõus pole inflatsiooniga, mis on jubagi vohav ja samaulatuslik, vastav. Igapäevane elu läheb aina kallimaks. Väidetakse, et tõus pole üle jõu majaomanikule. Kuid kinnisvaramakse pole arvestatud 2016. aastast saadik, kui turg polnud veel pööraseks kujunenud. Pandeemia on suurelt süüdi. Tänu just peamiselt võõrsilt tulnud rahadele, sealt ostjad otsisid turvalist ja kindlat investeeringut oma varade paigutamiseks. Kindlamat ei ole kui maa ja maja, ajalooliselt kinnitatud.
Milliseid teenuseid saab suurlinna majaomanikust maksumaksja? Kõige enam läheb Toronto $17 miljardilisest (suurem kui paljudel riikidel) tegevus- või operatiivsest eelarvest (OEA) igapäevaste vajaduste nagu vee, infrastruktuuri korrashoiu, parkide, raamatukogude majandamisele ja politsei, ühistranspordi kulude katmiseks. Linnal on lisaks $49,8 miljardiline kapitaalsete kulutuste eelarve (KKE).
Kuidas nende vahet seletada majaomanikule selgete sõnadega? Tema maksab oma elamu OEAst vee, kütte ja elektri kinni. Kui aga maja vajab uut katust, keskkütet, soojapidavaid uksi ja aknaid, siis peab seda KKEst maksma. Teisisõnu isiklikest hoiustest, tagavaradest. Linnavalitsusel sellist ei ole, uut raha peab leidma KKEs kas maksude, lõivude kaudu või teenuste vähendamisega.
Torontolased on sel sajandil kogenud teenuste kvaliteedi ja olemasolu langust ja puudulikkust. Politsei nõuab lisapalka, kuna kuritegevus praeguses kitsikuses aina tõuseb. Kuid nende suurim kriitik, endine linnapea John Sewell juhib tähelepanu politseis vohavale bürokraatiale, võimetusele, puudujääkidele. Seal ei ole kokkuhoidlikkust jälgitud, üleliigset kärbitud.
Ühistransport tegutseb jubagi ajutise varjupaigana Toronto kodututele. Mis, muide on Põhja-Ameerikas, eriti USA lääneranniku suuremates linnades nagu San Francisco ja Portland, ülitõsiseks sotsiaalseks mureks.
Majaomanik, eriti pensionär, kes kunagi märksa odavamalt soetas enesele kodu, suutnud hüpoteegi ajapikku kinni maksta, on olukorras, kus igapäevane elu on aina kulukam. Ent pensionid ei tõuse, ei pea sammu. Kusagil peab aga ju elama. Tunnen üht sellist vanurit, elab majas, mille ta vanavanemad olid ostnud enne teist suurt sõda. Ta kurdab, et ta sööbki oma maja, seletades, et pidi võtma nö tagurpidi hüpoteegi välja. 80 aastat tagasi kinni makstud hoone arvel laenab pank talle raha, et suudaks arveid maksta, toitu osta. Ennekuulmatu olukord jõukas linnas.
Linnas, kus üüripinda otsi tikutulega, rääkimata mõistliku hinna eest, lisab see tõsiselt jubagi olemasolevale majanduskriisile.
Lisaks, et need, kes üürivad elamispinda, kannatavad samuti kõrgema kinnisvaramaksu tõttu. Majaomanik peab ju oma kulusid katma. Linnas, kus üüripinda otsi tikutulega, rääkimata mõistliku hinna eest, lisab see tõsiselt jubagi olemasolevale majanduskriisile. Inimesed lihtsalt ei suuda maksta – egas kõik need kodutud tänavatel ole sõltlased, asotsiaalid. Eestis on käibel mõiste majandusküür. Mis olevat kirjeldus olukorrast milles, kui inimesel on madalam sissetulek, siis riigimaksud, nö küür on väiksem. Mida kõrgem, seda rohkem nõutakse valitsuse poolt. Kuid see on teooria, teame, et rikkad oskavad maksudest pääseda. Lihtinimene aga tõmbab ennast raskema koorma all enamgi kõverasse. Oleks veel, et maksude eest oleks paigas turvalisus, korralikud autoteed, katkestusteta elektrivõrk, aga nii mõnigi julgeb küsida – kuidas me sellegi viletsa eest maksame?
