Kultuur on siduv, kokkukuuluvust kinnitav ning ületab isegi keelelisi ja rahvuspiire. Vaieldamatult on rahvuskultuur põhiosa isiklikust identideedist ja sellega väga oluline osa enesemääramisest.
Pandeemia ajal käske täites suletuses olla, isolatsiooni üle elada poleks olnud nii paljudele võimalik, kui üksildust poleks saanud leevendada kauni muusikaga heliplaadi kuulamise, kunstiraamatusse või ilukirjanduslikku teosesse süvenemise kaudu. Kuni avanes taas võimalus teistega jagada näiteks sümfooniaorkestrikontserdi kuulamist. Või kunstinäitustel, galeriides vaikselt isiklikult sukelduda loovhingede maailma. Saades nii värskendava süsti, elujõudu uuendades.
Ühe sõnaga – eluline. Mitte sümboolne toiming, vaid igapäevase vajaduse täitmine.
Sest kuigi kultuuri ja sellest kasvavat ei saa sisuliselt ühtselt mõõta, ei saa samas vastu vaielda, et ühiskondliku reaalsusena on see pea sama tähtis kui hapnik, vesi ja leib. Ühe sõnaga – eluline. Mitte sümboolne toiming, vaid igapäevase vajaduse täitmine. Selleta saab muidugi elada, aga mis elu see on, kui ei saa tunnetada helide, pintslitõmmete, teiste poolt loodud pärlite, mis lükitud sõnade kaunisse keesse, võludesse.
Loovhinged on alati vajanud metseene. Roomlase Maecenase järgi, kes juba enne Kristust sai kuulsaks kirjanduse ja kunsti majandusliku toetajana. Enese rikkust suunates laiema ringkonna huvides on paljude filantroopide, kunsti patroonide eesmärk. Nendeta poleks meil muuseumeid, kontserdisaale, kunstnikke või heliloojaid. Heaoluriikides on sellised head hinged asendamatud, isegi kui riik ka saab aru vajadusest loomingulist tegevust toetada. Ent nagu pea kõikjal, sellistest toetustest napib ning orkestrid ja muuseumid peavad pileteid müüma, et tagada loovhingedele võimalust materiaalselt ära elada.
Kel puuduvad sellised anded, oskused sõnades, viisidesse või värvidesse tunnetepuhanguid põimida on tänulikud, et inimkonna arengus on tunnistatud, et leivast üksi ära ei ela. Hing vajab ju ka toitmist.
Restoranid pidid sulgema, sümfooniaorkestrid, populaarmuusika-ansamblid, tantsijad, ooperilauljad, paljud teised ei saanud lavale.
Kohaliku tööturu kaks haru, milles taidurid pandeemia ajal kõige rohkem majanduslikult kannatasid, olid just toitlustamise – nii keha kui hinge eest hoolitsejate hulgas. Kokakunst on ju ka eriline oskus, talent. Restoranid pidid sulgema, sümfooniaorkestrid, populaarmuusika-ansamblid, tantsijad, ooperilauljad, paljud teised ei saanud lavale. Irooniana teenivad paljud muusikud, näitlejad, teisedki loovhinged oma põhitöö, armastuse ja kutsumuse kõrvalt elamiseks raha just kas ettekandjatena või restoranides muude töödega.
Nagu kõik teame, jooksvad kulud on elus sama kindlad kui maksud ja elamiseks antud päevade piir. Kahtlemata lootsid taidurid pärast pandeemia lõpu väljakuulutamist taas normaalsemat elu. Ent suuremad organisatsioonid ei suuda alati pinnale jääda.
Kurvastusega kuulis klassikalise muusika hindaja juba septembris, et Kitchener-Waterloo sümfooniaorkester (K-WSO) tühistas juba ette välja kuulutatud, reklaamitud aasta esinemised. Ja siis paar päeva hiljem teatas pankrotist. Ontario suuruselt kolmas sümfooniaorkester lihtsalt ei saanud riigi tasanditelt piisavalt majanduslikku toetust. Viiekümne neljale muusikule töödandev organisatsioon ei suutnud neile enam palka maksta. Pealegi oli ja loodetavasti tulevikus jälle on K-WSO leivaandja ju paljudele teistele. On administratiivsed vajadused, reklaami tuleb teha ja selle eest ka maksta. Suurte organistatsioonide majanduslikud kitsikused mõjutavad alati nö laine laienemise efekti tõttu. Peab ka üüri maksma tasemel kontserdisaali eest, ning see oli K-WSO suurim võlg. 24. septembril teatas Devon Klaas, K-WSO publikuga ühendamise direktor, nii kirjeldati ta töökohta, et võlg küünib $1 miljoni ligi. Vaja olevat vähemalt $2 miljonit, et isegi kaaluda taas tegutsemist, kuulajaskonna ette astumist.
Mujalt on juba enam kui pool miljonit dollarit annetatud K-WSOle. Kuid raha ikka veel napib.
Maailmakuulus klaverikunstnik Emanuel Ax toetas K-WSO’d esinedes Waterloo First United Churchis 1. novembril tulutoova kontserdiga. Mujalt on juba enam kui pool miljonit dollarit annetatud K-WSOle. Kuid raha ikka veel napib.
K-WSO on toonud publikule teiste heliloojate hulgast Riho Esko Maimetsa loomingut, maailma esiettekandena. See on osa tasemel tegevusest – tutvustada klassikute kõrval uusloomingut, mõnele ehk tundmatuid helindeid, heliloojaid. Sama kehtib kunstinäitustega, kus võib avastada uue kunstniku töid – ja kui koduseintel on veel ruumi, maale ostes neid toetada. Kuna riik kõike ei suuda ja pandeemia ajal on nii palju kulutusi olnud riigikassast, et neid ei saa isegi maksude tõstmisega korvata.
Kuid kuidas oleks tavakodanik teadlik sellistest muredest, kui puuduks tasemel ajakirjandus. Ning ka riigi ringhääling CBC, mille raadiosaadete kaudu said kuulajad teada Axi tulutoovast kontserdist. Trükimeedia kannatab samuti majanduslikult. Lõuna-Ontarios on aastakümneid ilmunud ajakiri The Whole Note (WN, veebisait thewholenote.com). Saadaval kas tellimise kaudu või tasuta raamatukogude, kontserdisaalide, kirikute fuajeedes. Kvaliteetne kriitpaberil ilmuv kuukiri pidi ilmumise katkestama pandeemia ajal, aga on nüüd taas saadaval. Järjekindlad lugejad teavad, et ajakirja plaadiarvustajate hulka kuuluvad eestlased Tiina Kiik ja Kati Kiilaspea.
Ka trükikulud on markantselt tõusnud. Ning üürid. Ime, et WN suudab ilmuda, nüüd aga mitte kuu kaupa, vaid iga kahe kuu kohta.
WN 29-da aastakäigu oktoobri-novembri numbris suunas juhtkirjas väljaandja ja peatoimetaja David Perlman tähelepanu COVIDi järgsele realiteedile. Mitte ainult K-WSO, aga ka paljud teised, näiteks suured mainekad koorid on samuti majanduslikes raskustes. Ajakirigi. WN juhatus ei osanud ette näha ega ette arvestada majanduslikku realiteeti, et nagu kõik vajalikud tarbed, ka trükipaberi hind on tõusnud stratosfääri. Kuidagi raske uskuda metsarohkes riigis, kus puidutööstus on suur osa majandusest. Ent kui juba tualetipaberihind on enam kui 40% tõsunud paari aastaga, siis miks peaks teisiti olema muude paberitega. Ka trükikulud on markantselt tõusnud. Ning üürid. Ime, et WN suudab ilmuda, nüüd aga mitte kuu kaupa, vaid iga kahe kuu kohta. Ajakiri on oluline allikas, kõik tulevikus korraldatavad, välja kuulutatud kontserdid on kirjas. Ning seda mitmes eri žanris, kaasa arvatud džäss.
Perlmani juhtkiri väärib kõikide kultuuri toetavate inimeste tähelepanu. Paljud meist ei teagi, kuivõrd kalliks on läinud selle elukutseline viljelemine. Audients peaks olema teadlik ponnistustest tänapäeva üha kallinevas ilmas.
Kultuuri ei saa alati analüüsida, seda tuleb esmalt õpetada. Parim õppetund on osalemine, kas ise maalides või kunstiteostesse süvenedes, lauldes või kuulates. Ning paraku on tänapäeval majanduslik külg suur ja tähtis osa sellest õpetusest. Et nautida tulemusi tuleb maksta tasemel, nagu ka kahjuks tänapäeval igapäevase leiva eest. Pandeemia järgne inflatsioon on jõudnud selleni, et tuleb uusi finantseerimisviise, nagu ühisrahastust (ingl crowdfunding) leida. Teatavasti on see K-WSO üheks tuleviku lootuseks. Peab lootma, et see ei kujune üldiseks näitajaks, lahenduseks.
