Kultuur on siduv, kokkukuuluvust kinnitav ning ületab isegi keelelisi ja rahvuspiire. Vaieldamatult on rahvuskultuur põhiosa isiklikust identideedist ja sellega väga oluline osa enesemääramisest.
Pandeemia ajal käske täites suletuses olla, isolatsiooni üle elada poleks olnud nii paljudele võimalik, kui üksildust poleks saanud leevendada kauni muusikaga heliplaadi kuulamise, kunstiraamatusse või ilukirjanduslikku teosesse süvenemise kaudu. Kuni avanes taas võimalus teistega jagada näiteks sümfooniaorkestrikontserdi kuulamist. Või kunstinäitustel, galeriides vaikselt isiklikult sukelduda loovhingede maailma. Saades nii värskendava süsti, elujõudu uuendades.
Ühe sõnaga - eluline. Mitte sümboolne toiming, vaid igapäevase vajaduse täitmine.
Sest kuigi kultuuri ja sellest kasvavat ei saa sisuliselt ühtselt mõõta, ei saa samas vastu vaielda, et ühiskondliku reaalsusena on see pea sama tähtis kui hapnik, vesi ja leib. Ühe sõnaga - eluline. Mitte sümboolne toiming, vaid igapäevase vajaduse täitmine. Selleta saab muidugi elada, aga mis elu see on, kui ei saa tunnetada helide, pintslitõmmete, teiste poolt loodud pärlite, mis lükitud sõnade kaunisse keesse, võludesse.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
