Olenevalt data-plaanist ei pea isegi sõltuma Wi-Fi leviku signaalist. Kinnituseks muidugi see, et pea igal inimesel avalikus ruumis, kas ühistranspordis, kõnniteel või isegi pargipingil puhates, on nutitelefon käes. Just käes, mitte seljakotis ega ridikülis, isegi taskus, selleks, et saaks kohe reageerida tekstidele, sõnumitele. Tekstid ongi noorema põlvkonna eelistatud kontaktivorme.
Möödamineja tihti imestab. Mis on ometi nii tähtis, et piltlikult nagu nabanööriga peab olema nutitelefon peos? Miks peab see riistapuu alati kaasas olema? Inglise keeles on noortel mõiste FOMO – hirm, et millestki ilma võiks jääda. See akronüüm kinnitab, kuivõrd internet ja sotsiaalmeedia on halvanud nii paljude tähelepanuvõime, oskuse iseseisvalt mõtelda.
Selline lähenemine tähendab tänapäeva äärmiselt kiirkontaktis olevas maailmas tõsist privaatsuse kaotust. Ent jällegi, paljudele ei lähe see korda. Tähtsam on kohene informatsioon. Ja et ei jääks vastust võlgu. Võtame kas või otsingumootori Google. See tarvitab tehnoloogiat, millega on teada nutitelefoni geograafiline asupaik. Google ei pea küsima, millisel tänavanurgal otsing on esitatud. Kui keegi otsib lähimat restorani, antakse kohe teada ja vajadusel kuidas sinna saada. Kui kaua sinnaminek aega võtab – kas autoga, jalgrattaga, jalgsi, suurtes linnades ühistranspordiga. Kuna Google on satelliitidega, kohapealsete kaamera-autodega kaardistanud suurema osa vabast maailmast. Üllatuseks sai nende ridade pidaja kümne aasta eest kord ühe järeltulija telefonilt isegi ühe kõrvalise Eesti maakolka liivaseid teid näha.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
