Ingliskeelsel sõnal party on ju kaks tähendust. Esiteks grupp inimesi, millest kasvas välja poliitiline väljendus kirjeldamaks ühiste vaadetega, suunaga kogukonda juhtivaid või seda soovivaid. Muigega, siis teiseks teadagi selle järgset pidu, mis on definitsiooni järgi tavaliselt lõbus ning pikk trallitamine. Kuidas teisiti kirjeldada viimase sajandi või nii kestel liberaalide erakonna lahket raha jagamist?
Hiljuti on kasvanud nõudmine, et Justin Trudeau oma peaministri kohalt tagasi astuks, annaks aega mantlipärijale ehitada uue strateegia, uue koondise, muidugi võimu säilitamise nimel tuleva aasta valimistel. Kuid vähesed on kaalunud olulist fakti. Või sellele isegi mõtelnud. Kanadas valitakse erakonna juhid mitte valijate, üldsuse poolt, vaid nende poolt, kes kuuluvad liikmetena, hea küll, siia sobib sõna parteisse. Teisi sõnu, valijad saadavad erakonda kuuluvad Ottawasse, sellega on neil üleriiklikult sõnaõigus. Kuid mitte selle üle, kes peaministriks siis saab. Erakonna juht valitakse väheste, tavaliselt paari tuhande inimese poolt. Mitte neljakümne miljoni huvides, vaid õukonna.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
