Ingliskeelsel sõnal party on ju kaks tähendust. Esiteks grupp inimesi, millest kasvas välja poliitiline väljendus kirjeldamaks ühiste vaadetega, suunaga kogukonda juhtivaid või seda soovivaid. Muigega, siis teiseks teadagi selle järgset pidu, mis on definitsiooni järgi tavaliselt lõbus ning pikk trallitamine. Kuidas teisiti kirjeldada viimase sajandi või nii kestel liberaalide erakonna lahket raha jagamist?
Hiljuti on kasvanud nõudmine, et Justin Trudeau oma peaministri kohalt tagasi astuks, annaks aega mantlipärijale ehitada uue strateegia, uue koondise, muidugi võimu säilitamise nimel tuleva aasta valimistel. Kuid vähesed on kaalunud olulist fakti. Või sellele isegi mõtelnud. Kanadas valitakse erakonna juhid mitte valijate, üldsuse poolt, vaid nende poolt, kes kuuluvad liikmetena, hea küll, siia sobib sõna parteisse. Teisi sõnu, valijad saadavad erakonda kuuluvad Ottawasse, sellega on neil üleriiklikult sõnaõigus. Kuid mitte selle üle, kes peaministriks siis saab. Erakonna juht valitakse väheste, tavaliselt paari tuhande inimese poolt. Mitte neljakümne miljoni huvides, vaid õukonna.
Täielik vastand USAle, kus valijad otsustavad, kes saab presidendiks. See on pärand brittidelt, kus kujunes välja pärast kodusõda usu nimel parlament monarhia käske täitmas. Tänaseks on kuningas vaid, võiks ütelda, just nagu kunagi laevaninas asetsev ehiskuju. Juhib figuratiivselt, kapten aga on laevas, peaminister parlamendis. Monarh pole enam ainuvalitseja, vaid see, kes annab demokraatlikult jõutud otsustele, seadustele oma nõusoleku, templi, allkirja.
Trudeau aga sai juhiks, kuna ta eelkäija Michael Ignatieff astus tagasi pärast katastroofilist kaotust 2011.a. valimistes. Nii vältides põhikirjas juhioskuse revideerimise nõuet.
Erakonna liikmeks saamine tähendab liikmemaksu maksmist. Aga ka neil liikmetel pole enam ainuotsustamisel endiseid õigusi. Möödunud neljapäeval seletas Globe & Maili üks parimaid analüütikuid, miks Trudeaud ei heiduta nõudmised, et ta astuks tagasi. Kuna teda ei saagi hetkel tagandada. Gary Mason, kel on liberaalide hulgas arvukalt allikaid, kes aga arusaadavalt soovivad jääda anonüümseks, paljastas, et pärast 2013. aastat, mil Trudeau valiti toona parlamendis vireleva, isegi mitte opositsioonis oleva erakonna juhiks, on liberaalid muutnud oma põhikirja. Trudeaud sinna meelitanud lõid väikse õukonna, sellise, mis indiviidist, rääkimata rahvast ei hooli. Igal erakonnal on olemas oma reeglid, nende hulgas liidri juhtimisoskuse revideerimise nõue. Nii tagandasid konservatiivid oma viimased kaks juhti. Trudeau aga sai juhiks, kuna ta eelkäija Michael Ignatieff astus tagasi pärast katastroofilist kaotust 2011.a. valimistes. Nii vältides põhikirjas juhioskuse revideerimise nõuet.
Nüüd aga on see ainus viis, pärast Trudeau õukonna mahhinatsioone, kuidas eemaldada erakonna juhti kohalt. Valimiste kaotamine. Ei saa enam nõuda revideerimist erakonna aastasel riiklikul konvendil ehk konventsioonil. Ja liikme definitsioon on samuti põhikirjas muutunud. Enam ei otsusta ainult need idealistid, kes mõne dollari erakonna arvele asetavad, aga neile lisaks ka õukond, kes ei peagi liikmemaksu maksma. Mason kirjutab, et liberaalidest on saanud nüüd isikukultuse erakond. Puudub sõnavabadus. Lisades, et Trudeau on nii õõnestanud liberaalide kunagisi aateid ja põhimõtteid.
Pisut liigne ehk võrrelda tolle teise punase parteiga, kommunistidega. Demokraatiaga seos aga on kahanemas. Võimalikus võrdluses palju ei puudu – alul isikukultus karismat esile tõstes, siis selle juhi kartus, mis viib suvaliselt teiste teadmata olemasolevaid reegleid muutes vaid väheste huvides. Siberisse ei saadeta, mahalaskmisele samuti, aga õukond ja nende juht otsustavad tõepoolest rahva poolt valitud saadikute tulevikku. Pole ime, et nii mitmed, jällegi irooniana, peamiselt naissoost ministrid on kas omavoliliselt tagasi astunud või on sunnitud nii tegema. Kunagised päikesepaistelised päevad on ammu pilves. Või metafoorina, mille esitas esmalt antiikajal kreeklasest fabulist, valmijutustaja Aesop, tänane liberalism Kanadas on nagu lambanahka mässitud hunt, soovides karjast tüssata selleks, et suutäitele ligi pääseda. Võib vahel nii arvata, vähemalt selle põhjal, kuidas kulissitagused niiditõmbajad, hallid kardinalid Trudeau õukonnas on erakonna põhimõtteid muutnud.
Tonda MacCharles, Toronto Stari Ottawa büroo ülemus on enam kui nelja aastakümne kogemusega ajakirjanik. On samuti ehk liigne kirjeldada Stari kui liberaalide suuvoodrit, aga ajaleht on olnud asutamisest saadik vasaktsentristlik, liberaalide toetaja. MacCharlesilt ilmus pühapäevases ajalehes pikem analüüs intrigeeriva pealkirjaga: peaministril on ees tähtsaim otsus oma poliitilises elus. Ka MacCharles rõhutab salatsemist, seda, et väljaspool ta õukonda ei tunne teda keegi. Hoiab eemale teistest, ei kuula ega konsulteeri oluliselt ega ka vajadusel oma ministritega. Trudeaule meeldib üllatustega ette astuda – näiteks marihuaana legaliseerimine oli selline. Ja see küsimärgiga otsus pole küll suur saavutus. Ning pole pääsu ta murtud lubadustest, korrates eriti valimisreformi küsimust.
Miks peaks ta tagasi astuma ametist, mis on teda tõstnud rahvusvahelisele areenile, toitnud ta suurt egot, täitnud ta enesekeskseid otsuseid, mis ei ole rahva huvides olnud?
MacCharles lõpetab aga kainestava märkusega. Trudeau on kõigest 52 aastat vana. Miks peaks ta tagasi astuma ametist, mis on teda tõstnud rahvusvahelisele areenile, toitnud ta suurt egot, täitnud ta enesekeskseid otsuseid, mis ei ole rahva huvides olnud? Ajakirjanik palub lugejalt: tekstige talle, kui teate, kuidas ta otsustab praeguse survega arvestades. See artikli rida toob küll alul muige esile, aga hetk hiljem kurvastuse, et demokraatia või vähemalt ühe erakonna allakäik Vahtralehemaal on nii kaugele juba jõudnud. Pidu pannakse edasi, riigikassat tühjendatakse tulevikule mõtlemata ja alternatiive juhi kohale ei leidu, kuna keegi ei soovi kindlat valimistekaotust oma õlgadel kanda.
