Isegi süütult öeldud lause või sõna ei meeldi n-ö keelepolitseile, poliitiline korrektsus (edasi PC) on juba nii kaugele meid viinud. Heaks näiteks vabariiklaste süüdistus pärast Donald Trumpile tehtud atentaati, et see sai teoks, kuna president Joe Biden oli kõnes esitanud vajadust asetada vastane märklaua südamikku. Ingliskeelne bullseye on hoopis teise tähendusega kui meie pannil praetud härjasilm.
Paraku populism on hetkel selline haigus, mis ei tunne rahvusvahelisi piire. Nagu hiljuti üks kommentaator lausus, kui säng on samas toas kui nakkushaige, siis on kindel, et magades jõuab pisik ka terve inimeseni.
Ameeriklastele on tihti ette heidetud, vahel põhjustatult, suhtumist, nagu nemad oleksid maailma naba. Sealsed arvamused, kultuuris väljendatu on ka oluline eksportkaup. Jagades pikemat maailma piiri nendega on Vahtralehemaal pea et võimatu mitte olla mõjutatud seal toimuvast. Paraku populism on hetkel selline haigus, mis ei tunne rahvusvahelisi piire. Nagu hiljuti üks kommentaator lausus, kui säng on samas toas kui nakkushaige, siis on kindel, et magades jõuab pisik ka terve inimeseni.
Kanadas on populism kinnitanud kanda Pierre Poilievre näol. Päevikupidajal on poliitiliselt aktiivne tuttav, kes on andnud talle sobiva hüüdnime – Peeter Pipar, mängides ta nime prantsuse keelest tõlkides (ta perenime esimene ja viimane silp kokku tähendab aevastama panevat maitseainet). Kasvav rahulolematus riiki valitsevate liberaalidega, eriti nende juhi Justin Trudeauga on viinud olukorda, kus Poilievre juhitud konservatiivid juhivad gallupeid, arvamusküsitlustes on neil päris suur poolehoiu saavutus.
Võimuvahetus on küll vajalik, aga alternatiivi puudus, vähemalt hetkeseisus teeb tõesti murelikuks. Pole mitte alati küsimus sõnumis, vaid selles, kuidas seda esitatakse. Agressiivsus ja ülbus on nii Trumpi kui Poilievre firmamärgiks. Isegi, kui esitavad seisukohti, mis on õiged. Võtame kasvõi USAs levinud DEI nõudmist – tolerantsuse põhimõtteid austades peame kinnitama avalikus elus, riigitöökohtadele inimesi mitte oskuste põhjal, vaid diversiteedi, võrdsuse ja inklusiivsusega arvestades. Mis kategooriad hõlmavad rassi, soolisi erinevusi, ning seda mitte ainult naiste-meeste eristamisel, ja usuliste põhimõtete jälgimist. Heldene aeg, Issanda loomaaed on teadagi kirju. Aga valitsevad kiskjad nii maal kui merel, vaid kahejalgsed ei saa sellest aru. Mida rohkem vabadusi antakse mõnes riigis, siis looduslikud seadused viivad mujal türannideni, autokraatide, diktaatorite, ainuvalitsejateni.
Sel kuul on Poilievre võtnud valjult sõna ühe olulise ühiskondliku probleemi kohta. Sõltlusest, just narkootikumite kuritarvitamisest. Pidagem meeles, et droogide võtmine on alul isiklik valik. Opiaatidega ehk alati mitte, füüsilise valu vaigistamiseks mõnele vajalikud, aga võivad kujuneda karkudeks, milleta liikuda ei saa. Alkohol on seaduslik, paljud narkootikumid aga ei ole, ning isegi need, mida saab ainult arsti retseptiga, kuid tekitavad sõltuvust, on mustal turul saadaval.
Iga inimene on erinev oma füüsiliste reaktsioonidega. Mõnele ei mõju naps üldse, teisele pole ühest küllalt. Näeme selliseid õnnetuid suurlinnade tänavatel. Kodutute (PC järgi on nad ajutiselt elamispinna puudust kogevad) arv on tohutult kasvanud. Seda on eriti märgata Põhja-Ameerika läänerannikul, San Diegost Vancouverini välja, vahepealsed Los Angeles, San Francisco, Portland ja Seattle on keskused, millede südalinna eriti ei julge isegi päisel päeval minna. Ning poliitikud ei oska probleemi lahendada.
Toronto maa-alune ühistransport, eriti sõlmjaamades pole suutnud neist lahti saada. Rongides magatakse, liigutakse kohvitopsikuga valjult raha nõudes. Ühest kohast teise minek on kõhedaid kogemusi täis.
Sõltuvusega võib kaasneda kuritegevus. On ju raha vaja, et pudelit osta, kanepipläru, pulbreid, süstlasisu. Kerjamisest pole küllalt. Toronto maa-alune ühistransport, eriti sõlmjaamades pole suutnud neist lahti saada. Rongides magatakse, liigutakse kohvitopsikuga valjult raha nõudes. Ühest kohast teise minek on kõhedaid kogemusi täis.
Kanadas on loodud sõltlaste ja idealistlikult kogukonna kaitseks n-ö turvalised droogide võtmise keskused, siinses keeles safe injection sites. Riigirahadega. Et ei heidaks infektsiooni või üleliigse manustamise tõttu sõltlane hinge. Ning need asuvad seal, kus kaifi otsivad kodutud liiguvad: südalinnades. Kus on elanikke palju rohkem kui suburbias, koolid ja pargid lastele on tihti mõne minuti kaugusel. Mullu mõrvati Torontos ühe sellise keskuse läheduses narkootikumide müügi käigus tõusnud tüli tõttu süütu kahe väikse lapse ema. Kes jäi vihas mööda lastud kuuli ohvriks. Selliseid juhtumeid on kahjuks meie suurlinnades olnud päris mitu.
Poilievre põrutas pressikonverentsil Montréalis hiljuti valjult, et tuleks sulgeda sellised keskused. Ta vihapurse sündis Maison Benoît Labre kodutute varjupaiga lähistel. Varjupaik tähendab nendele öömaja andmist, tihti ka eine, pesemisvõimalusega. Kuid päeviti peavad nad tänavatel olema. Mis on absurdsus, viib neid süütute inimestega otsesesse kontakti. Kõik kodutud pole sõltlased – aga need, kes ei suuda pööraselt kallil kinnisvaraturul üüri maksta, maja pidada on suures, suures vähemuses. Nimetatud keskus pakub valvet, tuge sõltlastele, et nad saaks turvaliselt pilvistuda. PC sõna on safe consumption. Tagab häda/pahe – valige sõna – vähendamist, siinne mõiste on harm reduction. Poliitik lausus, et see sõnapaar on Orwellilt laenatud terminoloogia, tahtes anda mõista, et suur kommunismi vihkaja oleks nii vaid satiiriliselt kirjutanud. Orwellilt on kuulus lause: „Kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised.“ Miks antakse narkomaanidele eriõiguseid üldsuse arvel?
Maison Benoît Labre asub vaid 100 meetrit eemal algkoolist. Sinisilmsed altruistid on hoonest juba aastakümneid jaganud nõuannet, toetust ja alles hiljuti asunud ka lubama oma pindalal drooge manustada. Poilievre küsis, päris õigustatult – miks toetame maksumaksjate, heategevuslikke organisatsioone toetavate kodanike rahadega neid, kes ei anna kogukonnale midagi tagasi? Tuleb ju mõttega nõustuda. Kuigi on tegemist kellegi poja, isa, vennaga, ka tütre, ema, õega, on need inimesed mingil hetkel langetanud sellise otsuse, mis ei luba neil olla produktiivsed ühiskonna liikmed. Nad ei käi tööl, ei maksa makse, saavad tihti abiraha riigi käest, et oma põhjatult näljase lohe isu rahuldada. Ning sedagi vaid lühikeseks ajaks, kuni on vaja jälle draakonit toita. Kuritegevus võib järgneda.
Sellised keskused, mida Kanadas on tervenisti 39 riigi majandatuid, ainult pikendavad jubagi kurba eksistentsi, kogukonna huvides nad ei ole. Mitte ainult asupaikade tõttu, aga kuna pole mingit garantiid, et keegi vabatahtlikult astuks keskuste tõttu eemale elust, mis nagu suurlinna inimesed teavad on räpane, inimvaenulik ja üha kallimaks kujunemas. Vahel on isegi kimedalt ja alatasa sõjakal antagonistlikul Poilievrel õigus.
