Vaid lühiajaline reaktsioon teravale vajadusele. Mõnigi leiab, antud olukorraga arvestades, et riik kobab pimeduses (kasutades kodumaal loodud väljendust), arglike sammudega. Kuid julgust on hädasti tarvis. Enne tuleb kodus asjad paika panna kui võõrastele loota. Seda haridussüsteemi kaudu.
Rootsist, kus on väga hea hambaravi, siia tulnud selle ala spetsialist ei saa enne akrediteeritud, kui on kinnitanud oskusi.
Kogemused, haridustase on immigrantidel teise riigi standardite järgi, tuleb kohaneda uue asukohamaaga. Heaks näiteks on Kanadas tervishoid. Mujal arstikarjääri saavutanud inimesele ei taga see siin, enne kui on arstidekoja nõudmiste standardeid täitnud, litsentsi. Sama kehtib ka hambaarstidele. Rootsist, kus on väga hea hambaravi, siia tulnud selle ala spetsialist ei saa enne akrediteeritud, kui on kinnitanud oskusi. Sestap ka nende vastuvõtud, tööd on hirmkallid.
Kes ei oleks kuulnud lugusid mujal kõrghariduse saanud inimestest, kes töötavad Kanadas taksojuhi või vabrikutöölisena. Et ära elada, enne kui kas arstide, inseneride või advokaatide normid on saavutatud siinsete eeskirjade järgi. Mis viib muidugi sulandumise, seda majanduslikult, muredeni. Elukallidus Kanadas on teadagi selline, et nagu paljud pagulased, hiljem immigrandid saavad kinnitada, esimesed aastad siin võivad olla majanduslikult väga rasked.
Miller rõhutas vajadust tasakaalu leida. Vahtralehemaale soovijaid – nii pagulasi kui ka majanduslikult motiveeritud ümberasujaid teistest riikidest, on ohtralt, kuid väljakutseid on palju. Esimeseks oleks demograafiline realiteet. Vananev rahvastik on pensionile minemas. Puuduvad tasemel töölised, kes vakantsetele töökohtadele astuksid. Teiseks oluliseks on kasvav vastukaja kanadalaste hulgas, immigrantide kvoodi suurendamisele on palju oponente. Mida praegune valitsus soovib. Esimese mure lahendamiseks.
Selliseid, et riigi keskmise sissetulekuga perekond ei suuda ei osta ega üürida elamispinda, olgu see kas Vancouveris või Torontos. Kuidas saab siis uustulnuk?
Vastukaja on väga lihtsalt seletatav. Suurlinnades, kuhu päris loomulikult paljud riiki soovijad soovivad asuda, on majutamiskriis. Kinnisvaraturg on, peamiselt välisinvestorite tõttu, näinud stratosfäärilisi hinnatõuse. Selliseid, et riigi keskmise sissetulekuga perekond ei suuda ei osta ega üürida elamispinda, olgu see kas Vancouveris või Torontos. Kuidas saab siis uustulnuk?
Süüdi on paljuski Kanada kolmel tasandil olev valitsussüsteem. Föderaalselt ning provintside tasandil kogutakse lõviosa sunduslikke tulumakse. Linnad saavad oma sissetuleku kinnisvaramaksudest (mida paljud, eriti pensionärid ei suuda enam maksta). Nii peavad infrastruktuuri uuendamised suurtes linnades sõltuma riiklikest toetustest. Kui see oli võimalik enne ametiühingute aegu, linnastumist, siis nüüd puudub riigikassas sellisteks projektideks raha.
Vaadakem vaid Toronto transpordimuresid, kas ühistranspordiga või autodega, teede, sildade, nende all olevate torustike, elektrivõrgustike, kanalisatsioonide uuendamisega. Mis halvab liikumist riigi majandusmootoris. Ning samas töövõimet, kui istutakse liikluses, mitte kuvari, telefoni taga. Inimsuhted kannatavad ka.
Miller hoiatab, et käes on viimane hetk. Kui riik ei ava uksi uutele töölistele, siis kitsendub võrdsuhe veelgi, Miller ennustab kaks ühele.
Milleri järgi on praegu riigis töölise ja pensionäri võrdsuhe üks kolmele. Poole sajandi eest oli võrdsuhe üks seitsmele. Kuna töötav, sundmaksude kaudu maksab pensionifondi sisse, millest pensionärile oma välja teenitud tööaastate nimel summasid makstakse, siis on selge, et on vaja tööliste arvu suurendada. Kuna loomulik juurdekasv, iive pole suutnud vajadusele vastu tulla, siis saab seda vaid läbi immigratsiooni riiklikult läbi viia. Miller hoiatab, et käes on viimane hetk. Kui riik ei ava uksi uutele töölistele, siis kitsendub võrdsuhe veelgi, Miller ennustab kaks ühele. Selgelt on siis heaoluühiskonna põhitulbad, tervishoiu ja hariduse majandamine, vaatamata pensionide väljamaksudele rängalt ohus. Raha lihtsalt poleks olemas.
Vahtralehemaal elab viimase ametliku teate järgi 40 miljonit inimest. Kasvu seletab immigratsioon. Milleri ja ta ministeeriumi plaani järgi lubatakse tuleval aastal riiki 485 000 immigranti kui alalisi elanikke. Ületuleval juba pool miljonit. Neil on soodustustee kodakondsusele. Liberaalide valitsuse pukki saamisest 2015.a. saadik on sisserändajatele alalise elaniku loa andmine peaaegu kahekordistunud. Teadmata aga on, kui paljud on nende aastate jooksul USAsse kolinud, just tööturgu jälgides, mis on olnud neil aastail elujõulisem kui Kanadas.
Pagulaste arvu aga ta ei esitanud. Neid, kes üle piiri jalutasid, palusid asüüli. Sel suvel oli ajakirjanduses paljastatud skandaal, et Torontos elavad paljud pagulased tänavatel. Kuna maksumaksja rahadega majandatud varjupaigad on pilgeni täis. Seal ööbivad, mitte elavad, ka kodanikud, kes on langenud pandeemia ajal tööturu koondamise ohvriks või on mingi aine sõltlased. Vaimse tervise eest hoolitsemiseks napib samuti riigil raha.
Miller lubas ka uurida rahvusvaheliste üliõpilaste olukorda. Mujalt tulnud maksavad märksa rohkem Kanada ülikoolides õppemakse, paljudel kõrgkoolidel on nende rahad oluliseks allikaks, et majandada nii professorite ja personali palkasid, laboratooriumide, hoonete, jpm kulusid. Miller kasutas sõna jätkusuutlikkust võõrsilt tulnute süsteemi majandamises. Kuna ka neil puuduvad varjualused.
Ehitusalal spetsialiste nagu keevitajaid, neetijaid, torulukkseppi on olnud kaua vaja, vaid ühe näitena.
Immigratsioonispetsialist Albertas, majandusteadlane Alicia Planincic kommenteeris Milleri esitust väga tabavalt. Arvud, inimarvud ei ole nii tähtsad kui tööturu vajadused. Ehitusalal spetsialiste nagu keevitajaid, neetijaid, torulukkseppi on olnud kaua vaja, vaid ühe näitena. Kinnituseks üha langev ehituskvaliteeditase. Planincic leiab, et sellised olulised detailid puuduvad ministeeriumi esitusest. Kui mitu immigranti võetakse vastu just tööturu tühikutega arvestades oleks üheks näiteks. Praegused arvud on vaid luustik, mil puudub muskulatuur, kehastus või korpus ökonomisti sõnul.
Poliitikute lubadustega, nende võimule jõudes ignoreerimine, tühjade õilsate plaanide esitustega on valija kahjuks enam kui tuttav. Arvestades tööturu vajadustega, demograafiaga, oleks oodanud valitsuselt konkreetsemat strateegiat. Selle puudumine ongi laialdase vastukaja juureks, mis võib valjemaks minna, kui pragused trendid jätkavad ebalevalt edasi.
