Üksi, teadagi, ei saavutata midagi. Vaid koostöös, kokkuleplikult tegutsedes, isegi kui alati see ei meeldi, jõutakse saavutusteni, mis on enamuse huvides. Poliitikud peaksid just selles suunas ponnistama. Ent kahjuks ei juhtu see alati mitte. Erakonna huvid, võimule jäämine on tähtsamad kui pikemaajaline tulevikustrateegia. Teadagi, igas laudas on määgijaid. Aga hea karjus suudab ka nendega toime tulla.
On kana-, lamba-, veisekarjuseid. Piltlikult meeridest peaministriteni. Kuid linnapeade võim ei ole kunagi olnud eriti suur, isegi väga suured linnad sõltuvad provintsi-, föderaalsetest rahadest, linnamaksudele otsa. Ontarios langetas peaminister Doug Ford, teatavasti tollase Toronto linnapea John Tory survel, otsuse anda suuremate linnade meeridele nö raudseid kindaid. Tugeva linnapea mõiste tähendab, et ei ole linnanõunike enamustoetust tarvis, et rakendada, sätestada seadusi. Mis on ju nii vale demokraatias, et vähemus valitseb enamust.
Tory pidi vaid mõned kuud pärast kolmandat korda, ilma tõsise vastaseta, linnapeaks valimist (pärast seda, kui oli lubanud vaid kaheks ametiajaks olla sel kohal), tagasi astuma. Kuritarvitas oma võimu, ajakirjandus paljastas, et tal oli olnud abieluväline suhe oma alluvaga. Üks selline USA president, isegi kui nõuti kohtulikult tema tagasiastumist, suutis pukki jääda. Paljude arvates oleks Tory pidanud samuti tegema. Arvake tema isiklikest otsusest eraelus, mida tahate, tal on kauaaegsed kontaktid ärimaailmas ja poliitikas, kesktsentristina kaldudes siiski oma nime järgi tooride filosoofia suunas, ei olnud ta sugugi polariseeriv. Saavutusi tal suuri ei olnud, aga see, et ta valeotsuseid ei teinud, tähendab siiski midagi.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
