Kanadas polnud ehk paremat näidet inimesest, kes nii hiilgavalt oskas õpitud uues keeles ennast väljendada kui tšehhi sõjapõgenik Peta Karel Neuman Kanadasse jõudes saavutas, seda Peter C. Newmani nime võttes. Ta lausus tihti, et C initsiaal tähendas Canadat. Riik, mille ta avatud südamega täielikult omaks võttis, mida ta hindas ja armastas. Ta isa, olles juba enne sõda jõukas, teadis, et just tutvuste kaudu tuleb leida edu elus. Nii astuski noor Peter Upper Canada College’isse – ehk mainekam Vahtralehemaa erakool, kuhu eliit oma pojad saatis. Hiljem olid need pojad – perekonnad tihti Newmani kirjutiste ning ausa kriitika inspiratsiooniks.
Newmani kirjamehekarjäär algas ajakirjanduses esmalt ülikoolis, siis Financial Postis. Hiljem sai ta nii Toronto Stari kui maineka, tollal kuuajakirja Maclean’si peatoimetajaks. Newman otsustas Maclean’si muuta nädalaväljaandeks, mida see tänaseni on ning samuti on ikka ehk parim ülevaade Vahtralehemaal toimuvast.
Iseloomult ei leppinud Newman diktaatide, käskudega. Läks tülli legendaarse Stari väljaandja Beland Honderichiga, lahkus sealt omavoliliselt. Ka Maclean’si ajad ei olnud tormidest, kontroversiaalsusest vabad.
Newman ei kirjutanud ainult ärimeestest. Üks neist, Conrad Black oli isegi sinasõber, ent ei leppinud eluloo, mille Newman tast kirjutas, sisuga. Viis autori kohtusse, kuigi Newmanil olid märkmed ja lindistused kinnituseks olemas. Black ei olnud ainus kröösus, kes lootis rikkusega, mis ju samuti võimuks, peita faktide eest kohtukaebuste kaudu. Selgelt oskas Newman lugeja tähelepanu püüda, mitte ainult teemade või inimestega, millest, kellest kirjutas, vaid kartmatusega. Ta julges välja öelda paljutki, mida teised ei julgenud kas öelda või kirjutada. Oma hinnangul kirjutas Newman pika viljaka karjääri jooksul miljoneid sõnu.
Poliitika oli paeluv teema, millesse Newman sügavalt sukeldus. Alul kirjutas ta endistest peaministritest. Kuid siis, kui ta suunas tähelepanu päevakohastele teemadele, mis kellegi üllatuseks pole paraku kusagile läinud, leidis ta oma väljaotsitud lugejaskonna. Kanada valija. Newman lausus, et siinne valija ei eksi. Seletades neid väheseid võimuvahetusi, kui kanadalastel oli lõpuks kõrini liberaalide enesekesksest elitismist ja sellega praalimisest. Et on loomulik erakond riiki valitsema. Ning möödunud sajandil oligi nii. Kõige kauem valitsesid liberaalid, Mackenzie King ja Louis St. Laurent väga edukalt. Ei tohi unustada Wilfrid Laurieri, kes juhtis liberaale ennekuulmatult kaua, 31 aastat.
Aga Newman – nagu paljudki – pettus liberaalide lubaduste mittetäitmistes. Üheks ta olulisemaks raamatuks võib pidada 2011. a. When the Gods Changed: The Death of Liberal Canada. Selle ajendiks, stiimuliks oli Michael Ignatieffi koronatsioon – mitte parteiliikmete poolt täiskogul valituna – liberaalide juhiks. Newman nägi selles otsuses realiteedi eiramist. Seda, et ei tunnistatud kasvavat rahulolematust, mis oli viinud konservatiivide ja Stephen Harperi valitsusteni. Ignatieff oli olnud aastakümneid elevandiluutornis pealtvaataja, mitte igapäevases osaleja. Newman arvas, et ta südametunnistus viis ta nõustumiseni, et liberaale juhtida. Olles poliitikas täielik võhik, mida valija tabas ja nägi selgelt. Huvitunule soovitaks soojalt vaadata raamatu ilmumise järel Newmani antud intervjuud Steve Paikinile Ontario TVOs, mis on You Tube’is nähtav, pealkirjaks teose alapealkiri küsimärgiga. Intervjuu kinnitab ehedalt, et kui liberaalidel ei olnud sõrm riigi kodanike tuiksoonel, oli Peter Newmanil see selgelt paigas.
Oluliseks lektüüriks autorist ja ta motivatsioonidest aru saamiseks on ta autobiograafia. Pealkirjaks Here be Dragons, vihje vanadele maakaartidele, kus kaardistamata, uurimata maade, võimalikult ohtlike alade kohta pandi kirja ladinakeelne hoiatus: hic sunt dracones. Jah, just nendel aladel oli autor kartmatult otsinud, kes ja mis seal on. Ning miks. Seda kõike lähenemisega, mida ta on ise nimetanud sõnade koreograafiaks. Viimane pole tema originaalne mõte, eeskujuks oli Kanada poeet Doug Beardsley, kes kirjeldas seda lähenemist kui täielikku teemaga seoses faktide esitamisel proosa kirjutamise tehnikaga sulandamisena. Kasutades narratiive, figuratiivset keelt, dramaatilisele ühest vaatusest teise liikumisega, dialoogi ja sisemonoloogide kaudu. Nii on võimalik peidetud asju avalikkuse ette tuua. Newman leidis, et nii pani ta oma sõnad, laused lausa tantsima.
Kuid paljud kriitikud pidasid ta raamatuid nö lillaks proosaks purple prose. See on hävitav kirjeldus, mis tähendab ilustuslikult, ornamentaalselt kirjutamist, siin maal ka lilleliselt, tehes nii teksti kui mitte loetamatuks, siis läbimatuks või arusaamatuks. See süüdistus aga ei vastanud sugugi tõele. Mehele, kellele inglise keel ei olnud emakeeleks, oli see aga hoopis mee moka peale määrimine, ta esines uhkelt avalikult kui Purple Sage – sõnademäng, mis kinnitab ta inglise keele täielikku valdamist. See on esiteks roht- ja ravitaim müntide perekonnast (botaaniliselt salvei). Aga sage on samuti elutark inimene, selline, kes sügavamõttelisuse läbi teisi õpetab. Seda kuube, õigemini mütsi kandis Newman edukalt elu lõpuni. Kirjutada tuleb just mütsi kandes, kuna autor võttis oma rekvisiidiks, firmamärgiks, kui soovite, kreeka kaluri nokkmütsi. (Üks selline on ehk nii mõnelgi nooremast, edevamast elufaasist riidekapis olemas.)
Kanada kaotas olulise vaimuinimese Peter Newmani surmaga möödunud nädalal. Tema teosed lausa hüüavad lugejale ja peaksid olema ehk isegi osa sundlugemisest kas keskkooli viimastes klassides või ülikoolide algaastatel, et aru saada, mis ja kuidas on siin riigis toimunud. Möödunud sajandi algusest tänaseni välja. Ajal, kus taas liberaalid ei ole kursis rahva soovidega, nagu värsked gallupid kinnitavad. Kahju, et Newmanile pole näha hetkel mantlipärijat. Nagu teisteski kirjanduslikes valdkondades. Farley Mowati, näiteks, saabastesse, nagu siin maal lausutakse, pole veel keegi suutnud astuda.
Peter C. Newman jättis Kanada kirjanduslukku olulise, asendamatu jälje.
