Ning ei teagi, ajalukku pilku heites, kust alustada, ilma et jätaks tänapäeva noortele mulje, et kirjutaja on känd, fossiil. Mitte ehk merevaigus kinni putukas, aga samas mõne silmis sellest mitte kaugel.
Päevikupidaja pole kahtlemata ainus, kes mäletab, kuivõrd tähtis oli lapsepõlves raadio. Kui isa või keegi vanemgi keeras nuppu, ootasid kõik, et Telefunkeni klaastuubid soojeneksid, enne kui sealt imekombel tuli kõla. Inimhääled, muusika. Kuidas võib see ometi võimalik olla, võisime küsida, raske oli uskuda, et alul läbi traatide, hiljem nendetagi, tänu patareidele võis kuulda mujalt eetrisse saadetut.
Esimesed ametlikud raadiojaamad sündisid kapitalismi vajadusest kaupa müüa pärast Esimese ilmasõja lõppu. Irooniana olid nende omanikud alul ajalehed, kes lühiuudiseid kajastasid lootuses tellijaskonda meelitada.
Guglielmo Marconi leiutusteta poleks meil raadiot. Esimesed ametlikud raadiojaamad sündisid kapitalismi vajadusest kaupa müüa pärast Esimese ilmasõja lõppu. Irooniana olid nende omanikud alul ajalehed, kes lühiuudiseid kajastasid lootuses tellijaskonda meelitada. Siis kaupmehed, suurärid tegid sama, saates raadiolainete kaudu reklaami. Meelelahutuse allikaks kujunes raadio hiljem, aga sedagi väga kärmelt. Raadio kuldne ajastu algas huvitavalt ülemaailmse majanduskriisi ajal, mida tunneme kui suurt depressiooni. Kuna kõige kallim oli raadiovastuvõtja ostuhind, aga selle kuulamine oli pea tasuta, ainult elektrikulu. Ning kinoskäik oli kallis lõbu. Ajastu kestis kuni Eisenhoweri USA helge tuleviku kümnendini, 1950-ndate keskpaigani. Siis võttis muidugi televisioon üle.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
