Kanadas, kolme suure riikliku erakonnaga, juhtub harva, et võitja saab enam kui pooled langetatud sedelitest. See oleks enamus. Vähemaga võitja, nii nagu St. Paul’sis, kes sai 41% häältest, saavutab poliitteadlaste järgi pluraaluse. Ikka rohkem kui teistel, aga mitte enamust. Selle tõttu ongi mitme organisatsiooni põhikirjades nõue, et valimistel otsustab näiteks kahe kolmandiku või isegi kolmveerandi osaliste toetuste saamine.
St. Paul’s on ehe näide pluraalsusest, kuna protestina kandideeris mandaadile 81 kandidaati, kes kokku kogusid enam hääli kui selle arvu, millega võitja konservatiiv Don Stewart edastas liberaali Leslie Churchi. Siiski võib arvata, et kuna need 81 ajalooliselt pikemail sedelil kogusid rahulolematute hääli oleks Stewart ikka, kuigi napilt, peale jäänud. Tuleb lisada, et Church oli kõrge profiiliga kandidaat – asepeaminister Chrystia Freelandi endine kantseleijuht.
Kas tõesti need sajad tuhanded valijad, kes ei soovinud liberaale ega sotsialiste Ottawas näha rahvaesindajatena, langetasid liisu konservatiivide kasuks, arvasid, et elavad demokraatlikus riigis, kuna nende soove ei võetud kuulda neli valimist järjest?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
