Kanadas, kolme suure riikliku erakonnaga, juhtub harva, et võitja saab enam kui pooled langetatud sedelitest. See oleks enamus. Vähemaga võitja, nii nagu St. Paul’sis, kes sai 41% häältest, saavutab poliitteadlaste järgi pluraaluse. Ikka rohkem kui teistel, aga mitte enamust. Selle tõttu ongi mitme organisatsiooni põhikirjades nõue, et valimistel otsustab näiteks kahe kolmandiku või isegi kolmveerandi osaliste toetuste saamine.
St. Paul’s on ehe näide pluraalsusest, kuna protestina kandideeris mandaadile 81 kandidaati, kes kokku kogusid enam hääli kui selle arvu, millega võitja konservatiiv Don Stewart edastas liberaali Leslie Churchi. Siiski võib arvata, et kuna need 81 ajalooliselt pikemail sedelil kogusid rahulolematute hääli oleks Stewart ikka, kuigi napilt, peale jäänud. Tuleb lisada, et Church oli kõrge profiiliga kandidaat – asepeaminister Chrystia Freelandi endine kantseleijuht.
Kas tõesti need sajad tuhanded valijad, kes ei soovinud liberaale ega sotsialiste Ottawas näha rahvaesindajatena, langetasid liisu konservatiivide kasuks, arvasid, et elavad demokraatlikus riigis, kuna nende soove ei võetud kuulda neli valimist järjest?
Mis aga raudselt kinnitab fakti, et Kanada valimissüsteem vajab reformi on tõik, et aastat 2011 saadik oli see esimene konservatiivide mandaat suur-Torontos, kus elab viimase rahvaloenduse järgi 2,8 miljonit inimest ja valimispiirkondi on 25. Kas tõesti need sajad tuhanded valijad, kes ei soovinud liberaale ega sotsialiste Ottawas näha rahvaesindajatena, langetasid liisu konservatiivide kasuks, arvasid, et elavad demokraatlikus riigis, kuna nende soove ei võetud kuulda neli valimist järjest? Seda eriti, kui arvestada, et sel sajandil on konservatiivid olnud kas valitsuses või ametlikus opositsioonis. Liberaalid langesid viimaselt kohalt siis, kui Jack Laytoni NDP nn oranž laine viis sotsialistid opositsiooni 2011.a. Misjärel liberaalid valisidki uueks erakonna liidriks noorema Trudeau, kes järgmiste valimiste käigus lubas suure suuga valimisreformi. Pukki jõudes aga sai ta aru, et nii kaoks ta kiiresti võimult.
Sama suhe, liberaalid ja sotsialistid valitakse parlamenti Kanada kolmest suurest linnast, konservatiivid koguvad toetust kõikjalt mujalt, on Vahtralehemaa poliitikas juba kaua kehtinud. St. Paul’si protest juhtis sellele tähelepanu, ent rõhutas ka samas, et puhas proportsionaalsus ei ole kõige õigem lahendus. Targem oleks, et vältida äärmuseid, reastada valija valikuid. Näiteks esimene kuni kolmas valik, ütleme liberaal, sotsialist, siis konservatiiv. Esimesele kolm palli, teisele kaks, viimasele üks. Ja siis palle kokku lugeda.
Paljud mäletavad aega, kui riigi põhikirja muutmise ümber keerlesid kired, et olid olemas sarnased erakonnad nagu Ninasarvikute ja Marihuaana parteid. Esimesed narrisid poliitikuid (kui soovite muiata, hea poliitilist pila lugemiseks otsige internetist partyrhino.ca Juba 1963.a. saadik on nad lubanud pettunud valijatele nalja). Teised muidugi soovisid näha kanepit kui seaduslikku uimastusvahendit. Mis tänu liberaalidele on mõistusevastaselt sündinudki. Ninasarvikud Ottawasse kindlasti ei pääseks, aga Rohelised, näiteks, saaks küll selle kolme palli võimalusega lisaks mandaate.
Ning siis oleks Kanadas olukord nagu Eestiski, kus Riigikogus on kuus erakonda, kes valimiskünnise on ületanud. Mis viib teadagi koalitsiooni-valitsusteni. Koalitsioonidel, nagu Euroopas on näha (vaadake Itaaliat, Kreekat), pole tavaliselt pikka iga ega harmoonilist valitsemist. Praegused liberaalid püsivad võimul ainult tänu sotsialistide toetusele, kes aga ei suuda oma vaateid, seisukohti läbi suruda valitsuses. Teisisõnu pro forma demokraatia, ikka juhivad need, kellel puudub üldsuse toetus.
Kaotus St. Paul’sis on toonud liberaalide, endiste ja praeguste parlamendiliikmete hulgas üha suurenevat nõudmist, et Trudeau astuks tagasi. Ent kes teda asendaks? Kes sooviks üle võtta äärmiselt madala reitinguga erakonna juhtimist? Ning paraku pole ka tuleva-aastaste valimiste eel tasakaalukat alternatiivi. Konservatiivide juht Pierre Poilievre, elukutseline poliitik, kel puuduvad absoluutselt muud töö- ja mis seal salata elukogemused, olles üliõpilasena juba parlamenti valitud, on populist ning riiukukk. Aga just nagu Trudeau valiti siinseid punaseid juhtima, sai Poilievre siniste liidriks, kuna erakond arvas vaid temaga tagavat võitu. Trudeau andis alul lootust kuni paljastas oma iseloomu; Poilievre oma aga on juba teada.
Poliitikutel on tihti võim ja selle säilitamine tähtsam kui rahva huvides tegutsemine. Sestap ongi kasvav vastuseis Trudeaule, kuid väiksemate linnade, kindlasti ka Torontos, Vancouveris ja Montréalis kaua mugavat sinekuuri nautinud liberaalid ei taha magusa palgaga kohta kaotada. Enese huvid ei tohiks olla otsustavad. Ja Trudeau elitistlik, peaaegu imperaatorlik juhtimine on tähendanud mitmete liberaalide tähelangust. Siinjuures on huvitav mainida, et St. Paul’si endine rahvasaadik Carolyn Bennett, enne poliitikasse astumist arst, hoidis põhimõttelisi ja aatelisi seisukohti, rahva huvides, mitte enese, millega edev ja elitistlik Trudeau ei nõustunud.
Suvi lubab olla huvitav. Sest kui peaminister peaks otsustama ametist lahkuda, kes oleks nii narr, et astuda lahingusse liberaalide jubagi määrdunud firmamärki kaitsmaks?
Poliitiline furoor, kena laensõna, mille juur tähendab tormi, nüüd aga raevu ja hullust, on alles alanud. Suvi lubab olla huvitav. Sest kui peaminister peaks otsustama ametist lahkuda, kes oleks nii narr, et astuda lahingusse liberaalide jubagi määrdunud firmamärki kaitsmaks? Hetkel on noor Trudeau kangekaelne, tal töö pooleli. Palju on veel teha, ütles ta meediale esmaspäeval. Vist riigikassas on ikka raha, mida tuulde pilduda.
Peab ka meelde tuletama konservatiivse riigimehe Brian Mulroney pärandit. Alul peaministriks valides oli ta sama populaarne kui noorem Trudeau. Enamusvalitsused, karismaatiline, just nagu arvati Trudeau olevat. Aga ka tema sära tuhmus. Astus valitsusjuhi kohalt tagasi, ta järeltulija Kim Campbell oli Kanada esimene naissoost peaminister. Ning järgmistel valimistel 1993.a. said konservatiivid üleriiklikult vaid kaks mandaati. Või kui absoluutsetes arvudes, vähem kui 0,5% parlamendi kohtadest. Kogusid aga üle kahe miljoni hääle, tulid Reformparteina (loodud konservatiivide erakonnast lahkunud tõsiste parempoolsete poolt, nüüdseks kadunud), mis pääses opositsiooni järel kolmandaks. Jällegi väga hea näitaja, miks Kanada vajab valimisreformi.
Vara veel ennustada, mida lähistulevik toob. Liberaalidel, Kanada ajalooliselt kõige kauem, kõige tihemini pukis olnud erakonnal on ees paras dilemma. Nagu ka valijal.
