Anna Žigure esitas Elza Streste luuletusi ja Guntars Godinš luges Artur Alliksaare luulet – nii eesti kui läti keeles. Rohkearvulise publiku vastuvõtt oli lausa tormiline.
Kontserdi ajal oli Cesise kunstigaleriis üleval Andris Eglitise ääretult põnev näitus, mis on omalaadne süntees fotograafiast ja puuskulptuuridest. Kaasa mängisid ka saali enda puitkonstruktsioonid ning saepuru sisse tekkinud kujundid – kontserdile saabunud külaliste jalanõude tallamustrid. Akendest sissevoolav päikesesära lõi interjööri eriliselt särama ja aitas kontserdimeeleolule igati kaasa.
Kanada pianist Yuri Meyrowitz esines Eestis esmakordselt 1993. aastal, mil toimus Kanada muusika festival Eestis (Canadian Music Days in Estonia). Tollal astus ta üles ka dirigendina, juhatades ERSO kontserti, kus Kaljo Raidi 1. sümfoonia kõrval mängiti ka festivali kunstilise juhi Ted Dawsoni sümfoonilist poeemi „Traces in Glass”. Lisaks andis Yuri Meyrowitz kaks klaverikontserti – Mustpeade Majas Tallinnas ja ülikooli aulas Tartus. Tänavuse turnee idee oli tuua muusikalist külakosti Eesti kõrval ka Läti muusikapublikule. Algne idee oli, et toimuks ka kolmas kontsert Leedus, aga paraku jäi see seekord teostamata.
Meyrowitz avastas enda jaoks eesti muusika tänu Tubina sümfooniate plaatidele, kus Göteborgi orkestrit dirigeerib Neeme Järvi. See oli veel sügaval stagna-ajal, kui N. Liitu reisimine oli üpris keeruline. Saatuse tahtel tutvus Meyrowitz Kanadas teisegi Heino Elleri koolkonna heliloojaga – Kaljo Raidiga, kelle soovitusel ta meie perega 1992. a Tallinnas kontakti võttis. Eestisse sõitis pianist koos oma heliloojast sõbra Ted Dawsoniga ja just siis sündiski idee teha Eestis kanada muusika festival. Mina olin Eestipoolne organisaator ja praegu tundub uskumatuna, et korraldasin kogu festivali ainult lauatelefoni abil. Muud tehnikat meil tollal polnud – „tiigrihüppe”-programm tuli natuke hiljem. Just tänu sellele programmile on nüüd kõigis Eesti raamatukogudes korralikud arvutid, mida võib tasuta kasutada. Selle eest peame väga tänulikud olema väliseestlaste initsiatiivile.
Meyrowitzi vaimustus Eduard Tubina muusikast sai õhutust külaskäigust Vardo Rumesseni juurde. Nüüd, 21 aastat hiljem, külastasime teda taas Kadrioru kaunis korteris.
Rumessen näitas Kanada külalistele 2-osalist dokumentaalfilmi Eduard Tubinast ja tutvustas Tubina kogutud teoste sarjas ilmunud partituure. Külaliste imestus oli suur kui nad Rumesseni raamaturiiulist avastasid veelgi eesti muusika noote, mida meie võõrustaja on aastate jooksul toimetanud. Kõige vägevama mulje jättis Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” partituur, mille restaureerimist peab Rumessen ise oma elutööks. Saime teada sedagi, et järgmise aasta juunikuus tuleb „Joonase lähetamine” Neeme Järvi käe all ettekandele Leipzigis Gewandhaus- kontserdisaalis.
Alatskivi kontserdile sõitsid Tallinnast koos kanadalastega ka külalised Pariisist. Endise Sorbonne'i ülikooli õppejõu Vahur Linnuste sõnul polevat ta nii head Heino Elleri ja Eduard Tubina klaveriteoste interpretatsiooni elavas esituses varem kuulnudki. Tema poolt korraldatud luule- ja muusikaõhtutel Pariisi vanalinnas kuulati eesti muusikat heliplaatidelt. Kui Eesti riiklik iseseisvus 1991. a taastati, siis Pariisi-õhtute traditsioon katkes, sest nüüd said kõik huvilised juba Eestis muusikafestivalidel ja laulupidudel käia. Linnuste rõõmustas ka selle üle, et eesti muusika on niivõrd kõrgetasemelise pianisti huviorbiiti tõusnud. Kutsusime kontserdile ka meie ööbimispaiga Nina Kordoni hollandlasest omaniku härra Johannese.
Teda huvitas eelkõige Dawsoni hollandi kunstniku Piet Mondriani ainetel loodud klaveritsükkel. Tubina muusikat kuulis ta esimest korda ja oli lausa vaimustuses.
Kontserdil kõlas Eduard Tubina Ballaad Mart Saare teemale, mis on eesti klaverimuusika üks tähtteoseid. Läti kontserdil Cesises suutis Meyrowitz publikut üllatada Babneri teosega „Meditatsioonid Hiiobi teemale”, mille olemasolust polnud isegi läti muusikateadlastel aimu. Kui Tubina muuseumis oli üpris halvas korras klaver, siis Cesises oli suurepärane „Blüthner” ja Meyrowitzi esitus kõlas lihtsalt vaimustavalt. Just Cesises saime tõeliselt nautida Ameerika parimates koolides õppinud suurepärase klaverimängija kõrgklassi pianismi, mis haaras publikut jäägitult. Tubina muuseumi klaveri kohta ütles Meyrowitz, et see oli omaette väärtus ja huvitav kogemus mängida Tubina klaveril, mille taga eesti helilooja on oma geniaalsed teosed kirjutanud. See olevat talle olnud sama suur elamus kui mängida Mozarti klaveril Mozarti klaverisonaate.
Sirje Vihma-Normet
