Kui sääraste valijate arv ületab 50% valijatest, siis on üsna raske sel parteil võimule tulla, kes valitsuse poolt pakutud hüvitusi kärpida kavatseb.
Pidev surve vasakpoolses meedias, mis domineerib ja mõjutab avalikku arvamust, pooldades üha suuremat valitsuse sekkumist riigi majandusesse, on viinud paljud riigid pankroti äärele. Nõutakse üha paremaid heaoluprogramme ja õiglasemat varanduse jaotamist ühiskonnas. Kahele põhitõele ei pöörata tähelepanu. Esiteks, et riigil omal pole raha, seda tuleb kodanike käest tulumaksudena võtta ja teiseks, et sissetulekud ja väljaminekud peavad tasakaalus olema.
Kanada pole pääsenud sellest survest. Viimase 30 aasta jooksul on Kanada riigivõlg neljakordistunud. Kui 1982. aastal oli riigivõlg Kanada elaniku kohta $4336, siis 2012. aastal on see $16,883 ehk umbkaudu 557 miljardit dollarit, mis on 35% Kanada sisemajanduse koguproduktist (SKP). Samasugune võlakoorma kasvamise trend on olnud provintsidel. Kõik provintsid peale Alberta on võlgades. Näiteks, kui Ontario provintsi võlg oli 1982. a elaniku kohta $1561, siis 2012. aastal on see elaniku kohta $17,626. Kasv on olnud veidi rohkem kui 11-kordne.
Kui liidame kokku kõikide provintside võlad, miinus Alberta ülejääk, siis on see 477 miljardit dollarit. Koos Kanada riigivõlaga on see kokku üks triljon ja 34 miljardit dollarit ehk 65% Kanada SKP-st. Kui oletame, et keskmine võlaintress on 4%, siis $41,360,000 ehk veidi rohkem kui $41 miljardit dollarit kulub aastas maksumaksjate raha võlgade intressi tasumiseks. Võlad tuleb ka kunagi kinni maksta. See on jäetud peamiselt järgmiste generatsioonide hooleks.
Tarvo Toomes
