No eakene küll, teeme siis nii, et enam kaotustest ei kõnele, oleme mootsad inimesed ja aina võidame. Minu Kata ütleb, et tema võidab iga loteriiga. Nigu loosimine läbi saab, nii akkab kelkima, et tema võitis tollari. Et jättis pileti ostmata ja tollar jäi tasku, see ju puhas võit. No ma mõtlesin, et kui nii lihtsalt saab, siis proovin õige kah seda nippi. Jätsin miljun piletit ostmata ja teisel ommukul piilusin taskusse, et kuda see järgijäänd miljun välja näeb. Tutkit! Pold seal muud kui pihutäis punaseid kopkaid, mida ükski pood enam vasta ei võta. Ju vist naiste nipid meesterahva käes ei tööta.
Ärman teadis kõnelda, et meie kohalikul eestikeelsel seitungil olevat kah lihtne võimalus võita. Keski oli soovitand, et jätku Karla ennastupitavad jutud kirja panemata ja kohe on võit karanteeritud. Kui suur see võit on, seda pole üteldud, aga toimetusel oli kästud teha järeldused. No ma siis võtsin telehvonitoru pihku ja küsisin toimetajalt, et kas sul juba järeldused tehtud. Kassa tead, mis ta vastas? Ütles, et tema kunagi ei järelda, vaid eeldab. Mina jälle, et no mida sa eeldad? Vastas peris nipsakalt, et tema eeldab, et ma liiga palju aega tühja lobisemise peale ei raiska, vaid oma lorijutu veel tänase päeva jooksul valmis teen. Vot sulle sakuska. Kui tema järeldusi ei tee ja võidust ei ooli, mis mul siis muud kui täidan käsku.
Ärman küsis, kas ma toimetajale seda kah mainisin, et ma pidada peast põrund olema. Ei ma mainind ühti. Las ma olla pealegi peast segane ja jalust vigane. Allpool pead ja ülevalpool jalgu on veel palju igasugu värkisi, mis täitsa korras ja kõlbulised. Näituseks süda, mida tühi jutt täis ei aja. Ja kops, mis maksast üle ei lähe. Ja päramine ots, mida ma kunagi mõtlemiseks ei kasuta nigu mõni teine. Pole äda midagi. Küll me ükskord võidame kõik.
Kargu Karla
