24. septembril 1944 väljus Saaremaalt Kõiguste sadamast vana kolmemastiline mootorpurjekas Helene. Kapten Meikarile oli antud luba viia põgenikud Saksamaale sihtkohaga Danzig. Läbinud Irbeni väina, pöördus laeva saatnud sakslaste kaater tagasi. Otsemaid heisati Eesti lipp ja muudeti kurss Rootsi suunas. Laev mahutas vaid 300 inimest, kuid kapten võttis peale iga soovija, mistõttu reisijate koguarv oli 483. Läbinud tormise mere vintsutused, randus laev reisi kolmandal päeval Furusundi suvitussaarel.
Käesoleva aasta sügisel, 78 aastat hiljem, täpselt Helene lahkumise kuupäeval, tähistati Kõigustes seda sündmust mälupaiga avamisega. Seal seisab nüüd purjeka mudel, mille kolmest mastist keskmine on murdunud. Selle rajamise idee taga seisab entusiastlik ja ettevõtlik endine kooliõpetaja Mare Kallas, kelle sulest on ühtlasi ilmunud mälestusraamat „Helene mastid mäletavad“. Avamistseremoonial, kus osales enam kui paarsada inimest, viibis ka seitsmeaastase lapsena reisi läbinud torontolanna Anne Liigsoo.
Annet küsitledes tuleb ilmsiks kummaline tõik: see heitlik meresõit on tema mälust täielikult pühitud. Ta meenutab, kuid ei mäleta. Mäletab küll varasemaid sündmusi, kuid täiskiilutud laeval Saaremaalt Rootsi purjetas üks teine väike tüdrukukene, kes juhtumisi kannab tema nime. Meenutuste alged pärinevad ema jutustustest, pärast isa lahkumist 1974. aastal. Isa ei armastanud neist aegadest kõnelda ega hoolinud paguluses, ei Rootsis ega Kanadas, enam ka meremehe ametist. Tema hilisemad sidemed veega piirdusid kalapüügiga rahulikult loksuvail järvelainetel. Küpsesse ikka jõudnud tütre uudishimu rahuldas jõudumööda ema, kelle jaoks minevik polnud enam tabuteema.
Järgmise tõuke reisi lähemaks uurimiseks andsid Annele kapten Albert Rähessoni põgusad mälestuskillud. Laeval oli peale Arvo Meikari veel kolm kaptenipaberitega meest, kellest Rähesson samuti oma elu lõpupäevad Torontos veetis. Anne mäletab, et Rähesson oli ainus, kellega isa sellest ohtlikust teekonnast vestles. Sõber külastas nende peret sageli. Neil puhkudel jäeti kaks vana merekaru kahekesi, pudel kanget märjukest kolmandaks, ja lasti neil möödunud aegade sündmused uuesti läbi elada. Naispere ei pidanud sobivaks sekkuda.
Rähesson oli oma mälestused jätnud Meikari valdusse koos palvega seda omalt poolt täiendada. Viimane seda ei teinud, küll aga hakkas see mõte painama tütar Annet pärast isa lahkumist. Kihku selleks suurendas 1987. aastal ilmunud Roman Marley koostatud mälestuste kogumik „Õigus ja tõde“, kus oma põgenemisteekonda kirjeldab ka üks anonüümne Helenel viibinud isik. Rootsis ilmunud eesti ajalehtedes kuulutamise abil õnnestus Annel koostada reisi läbinud isikute täielik nimekiri. See on muljetavaldav dokument kõigi sünniaja ja -kohaga. See on andnud kätte teeotsa järgmistele uurijatele, kes on lisanud ka surmakuupäevad ja hilisemad elukohad koos hulga täiendavate lisamärkmetega.
Saatuse tahtel sattus see nimekiri Saaremaa tütre Mare Kallase valdusse ja torkas sütiku ta energiapommi. Pikk süütenöör susises kaks aastat, kuni käesoleval sügisel kutsus esile võimsa plahvatuse. Kui eelmaitse sellest auväärses eas Anneni jõudis, tundis ta, et lihtsalt peab minema ja seda sündmust kaasa elama. Chicagos elav poeg otsustas, et läheb emale toeks. Kahekesi asuti teele.
Enne, kui neist suurejoonelistest pidustustest kõnelema asume, vajab selgitust Anne eriline side Saaremaaga. Siinkirjutaja on temas alati näinud ehtsat saarlasevõsu, nagu neid Torontos küllalt leidub. Ometi pole see nii. Anne mõlemad vanemad olid pärit Põhja-Eestist. Lahkumise Saaremaa kaudu põhjustas asjaolu, et oma viimasele reisile Eesti vetes võttis kapten Meikar oma pere kaasa. Raskeil aegadel ja kriitilises olukorras on parem, kui pere on koos. Abikaasa Lydia koos tütarde Anne ja poolteist aastat noorema Maiaga võeti laevale, kui see toimetati Kõiguste sadamasse ravile. Laev oli üle 40 aasta vana ja tunnistatud merekõlbmatuks, vajas hädasti remonti. Seetõttu on Annel oma viimased mälestused Eestist just Saaremaalt. Torontos abiellus ta saarlasega, kellega koos hiljem korduvalt selle kodupaika külastas. Pärast abikaasa Helduri lahkumist jäid meeldivad sidemed tema sugulastega püsima.
Nüüd aga Helene retke teokssaamisest. Kapten Arvo Meikar mängis siin kavalat ja mõnevõrra ohtlikku mängu. Taganevad sakslased rekvireerisid iga vähegi kõlbliku aluse, Helene vanad mastid ei ahvatlenud sakslasi ja kapten võimendas laeva nõrkusi teadlikult: valis mastis hästi pehkinud koha ja lõi sakslase nähes sellesse pussi pidemeni sisse. Sakslased ei tundnud laeva vastu huvi, kuid andsid kaptenile loa põgenikega Saksamaale purjetada. Kapten aga haudus oma salaplaane ja panustas lootused laeva heas korras mootorile. Riskis nii sakslastele vahele jäämisega kui ka ligi viiesaja põgeniku eluga.
57 tundi kestnud reisi üksikasjalisem kirjeldus peab jääma teiseks korraks, mitte väga kaugesse tulevikku. Seda kahel põhjusel. Esiteks ootame ära eelmainitud raamatu, mis on teel Kõigustest Torontosse. See sisaldab hulga väärtuslikku lisamaterjali nii viimasel hetkel põgenemisest kui ka sellest tulenenud mälupaiga rajamisest. Teiseks jätkem tänaseks rambivalgusse ikkagi Anne, vaatamata tema tagasihoidlikkusele. Kõik sai alguse tema visast ja põhjalikust uurimistööst oma kadunud isa ennastsalgava tegevuse elustamiseks.
Anne Meikar saabus Kanadasse koos perega Rootsist 1950. aastal. Abielust Heldur Liigsooga on tal poeg Ronald Chicagos ja tütar Helen Mississaugas. Mõlemal on ingliskeelsed pered, mõlemad on aga koos emaga külastanud vanemate sünnimaad. Tänu Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolile ja lasteaiale pole kummalgi raskust eesti keelest aru saamisega, rääkimisega on lugu täbaram. Heldur lõpetas oma maise teekonna käesoleva aasta kevadel.
Tänavusel Eesti külastusel saadud elamus oli Annele vapustav. Suurejooneline mälupaiga avamine pidulike kõnede, teatrietenduse ja muusikalise kavaga, lisaks raamatu esitlus, millest iga piduline ühe eksemplari kingituseks sai. Ka Annel paluti sõna võtta. Toitlustamisel oli silmas peetud kadunud aegu. Must leib oli Mare Kallase pagaritoode, leivakõrvane talupojalik, ei puudunud ka valge viin. Ajakirjandus kajastas sündmust põhjalikult, artikleid avaldasid Maaleht ja Saarte Hääl, ka rahvusringhäälingus oli sellest juttu.
Peale Anne viibisid kohal veel kaksikõed Rootsist ja Kanadast, kes läbisid reisi aastaste lastena. Toronto lähistel on tollastest reisijaist veel elus Astrid Kalmar ja Olev Träss. Kapten Arvo Meikarist, kellelt tütar Anne on oma tagasihoidlikkuse pärinud, loodame peatselt pajatada pikemalt. Siinkirjutaja mälestustes on ta siiani püsinud vaid hea laulumehena, kelle mahlakas bassihääl ja harukordne musikaalsus ei unune. Kes võinuks aimata, et selle bassi võimsust on treenitud tormidest üle karjudes.
