Raamat algab stalinistliku ajastuga. Stalini aja arhitektuuri võib näha kõikjal Eestis, eriti palju muidugi Tallinnas, kuhu kerkis kvartalite viisi elamuid. Uhked uued keskused ehitati tööstuslikule Ida-Virumaale. Sel perioodil peeti sümbolehitiste ehitamist elamutest olulisemaks ning nii on Eestis pompöösseid ja tegelikke vajadusi ületavaid stalinistlikke raudteejaamu (Valga), kultuurihooneid (Viljandi ja Antsla kultuurimaja, Tallinna Ohvitseride maja ja kino Sõprus), rajoonikeskusi (Vastseliina). Stalinlikku arhitektuuri iseloomustavad pretensioonikad kaunistused – tornikesed, kujud, bareljeefid ja sambad. Karin Paulus kirjutab: „Meelelahutusliku maailmapildi osaks oli(gi) korrastatud avalik ruum, kus justkui toimus ekskurss õnnistavasse tulevikumaailma.“ „Kommunismi arhitekti“ Stalini käsul rajatavate uhkeldavate komplekside ehitajateks olid põhiliselt Saksa sõjavangid.
Nõukogude aja militaarrajatistest on raamatusse valitud vaid paar olulisemat, nende hulgas on põnevaim kindlasti Hara katsepolügoon (nüüd saab selle varemeid vaatama vaid piletiga, kohalikud elanikud hoolitsevad sadama eest). 1953. aastal ehitatud allveelaevade uurimis- ja demagnetiseerimisjaam oli ülisuur – see annab aimu, kui palju kulutati tol ajal sõjaväelisteks uurimisteks. Nõukogude ajal oli mere äär militaartsoon, kuhu tavainimesed pääsesid vaid lubadega.
Nikita Hruštšovi ajal muutub ehituskunst lihtsamaks ja modernistlikumaks. Selle ajastu nime kannab üks paljudest tüüpprojektidest, nn. hruštšovka (arh. Mart Port jt.), mida ehitati kõikjal üle terve Nõukogude Liidu. Kuna kommunism pidi kohe-kohe saabuma, siis on hruštšovkadele iseloomulik väike köök. Ehitati palju tüüpkauplusi, -kinosid ja -restorane. Viiekümnendate aastate lõpul ehitati ka Tartu (hiljuti renoveeritud) kaarsild, mis on üks Tartu tudengielu sümboleid – tavaks on saanud üle sillakaare kõndimine.
Tallinna Kirjanike Maja (arh. August ja Heili Volberg) rajati märtsipommitamisest jäänud tühikusse (mille täisehitamise üle käivad Tallinnas hetkel vaidlused). Selles hoones elasid tunnustatud kirjanikud, teiste hulgas Jaan Kross ja Ellen Niit, Kersti Merilaas ja August Sang. Majas tegutsesid Kirjanike Liit, kirjastused, raamatupood ja elegantne kohvik Pegasus, mis kujunes Tallinna kultuurielu üheks tähtsamaks keskuseks. Intellektuaalide kooskäimiskohaks kujunes ka Eesti Teaduste Akadeemia (praegu Tallinna Ülikooli) raamatukogu, mis on oma ajastu modernistliku arhitektuuri ja sisekujunduse hea näide.
Hruštsovi ajal ehitatust eestlastele vast kõige hingelähedasem on unikaalse kaarduva rippkatusega Tallinna laululava (Alar Kotli, Henno Sepmann), mida suvise suurpeo jaoks just praegu renoveeritakse. Raamatus olevalt pildilt on aga näha, et (ka maailma mastaabis) väga uuendusliku ja kaasaegse ehitise rajamisel kasutati veel hobuste tööjõudu!
Esimene uks Raudsesse Eesriidesse oli laevaliikluse alustamine Soomega. Turistidele pidi elu Nõukogude Liidus näitama normaalse ja ihaldusväärsena. 1972. aastal kerkis Tallinnasse esimene läänelik kõrghoone – Viru hotell (arh. Henno Sepmann, Mart Port). Selle ehitas Soome firma, sest tol ajal ei olevat Nõukogude Liidus leidunud ehitusfirmat nii keerulise projekti teostamiseks. Viru hotellis oli kõik tolle aja tipptasemel ja ülimoodne (kaasa arvatud ka KGB pealtkuulamisseadmed). Lihtinimestel siia toredusse aga asja polnud. Välismaa turiste püüti iga hinna eest eestlastest lahus hoida. Hotelli ees aga hängisid nn. Viru ärikad – seltskond, kes ostis, müüs ja vahetas, kasutades ära N. Liidus valitsevat puudust.
Viru hotell ei jäänud kauaks üksi taevasse kõrguma, peagi hakati rajama kõrghooneid ka Tallinna ja Tartu magalarajoonidesse – Mustamäele, Õismäele, Lasnamäele ja Annelinna. 1970-ndatel ehitati üha rohkem ka eramaju. Neist eriti omanäolised on Leonhard Lapini avangardistlikud, skulptuure meenutavad villad. Karin Pauluse sõnul on projektidest selgesti näha, et Lapin oli pigem teoreetik ja vabamõtlejast kunstnik kui tellija vajadusi arvestav pragmaatiline arhitekt.
1980ndate alguseks kerkisid Tallinnasse olümpiamängudega seotud ehitised. Nii rajati Pirita purjespordikeskus, peapostkontor, lennujaama terminal, teletorn ja Olümpia hotell. Tallinna linnapilt muutus suurlinlikumaks. Oma raamatus kirjeldab Karin Paulus, kuidas projekteerimine oli vaevaline, puudu oli kaasaegsetest ehitusmaterjalidest (nõukogude omad ei kõlvanud sageli oma halva kvaliteedi tõttu) ja ehitamine venis.
Omaaegne tippehitis Linnahall (tollal V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee, arh. Raine Karp) seisab hetkel troostitus seisus, oodates investoreid. See enneolematult suurejooneline ja selgelt läbimõeldud ehitis, mis sai 80ndatel mitmeid rahvusvahelisi preemiaid, üllatas mitme uudse ruumilahendusega. Haruldane oli ka see, et see ehitati mere äärde, millest paranoiline nõukogude võim proovis inimesi eemal hoida, kartes mereäärsete sõjaliste objektide avastamist või Läände põgenemist.
Raamatus on ka Tartu Ülikooli raamatukogu (arh. Kalju Valdre ja Mart Kalling) ja Rahvusraamatukogu (arh. Raine Karp) sünnilugu. Tänaseks on mõlemad kuulutatud kutuurimälestisteks ning on riikliku kaitse all. Rahvusraamatukogu on võrreldud katedraaliga – kaunid vitraažid ja sissepääsu kohal olev roosaken loovad pühaliku meeleolu. Karin Paulus meenutab, et meie kultuuriruumis on raamatukogude eelkäijateks olnud kloostrid.
Raamatu autor Karin Paulus loodab, et tema raamat kutsub lugejaid ajarännule, pakub Eestis ringi liikudes avastamisrõõmu ja paneb mõtlisklema, milleks on muutnud nõukogude kihistus keskkonda ja ka selles keskkonnas elavaid eestlasi.
Lea Kreinin, Tallinn
