No see ju ükstaspuha, kuna see priiuse leek loitma lööb. Peaasi, et ta ikke loitma jääb ega kohe uueste ära ei kustu. Siiamaani on ta üle kolmekümne aasta vasta pidand, ehk peab veel.
Just siis, kui ma omaette nisukesi mõtteid eietasin, elises telehvon ja teises otsas oli üks noore äälega meesterahvas. Ütles, et tema nimi olla Jaagup ja et tema tahaks kangeste mõne endise aja inimesega juttu puhuda. Keski olla soovitand mind ja nüid tema vabandab väga, aga… Ma ei last tal seda viisakuse joru edesi ajada, ütlesin, et tulgu aga mu silma alla, minust enam kuskile minejat ei ole. Ise mõtlesin, et kui mulle ta larhv ega lora ei meeldi, lükkan tühja trepist alla, nii palju on endise aja inimesel veel jaksu küll.
Kassa tead, tuligi ja jättis peris ristiinimese mulje. Tõi Katale kimbu lilli ja tegi kalantse kummarduse. Mulle viskas viis pihku ja ütles: ,,Tere, Karla!“ No nisukese mehega võib kõnelda küll, olgu ta endine vai praegane. Näu perra võis arvata, et mees võis selle priiuse leegi süttimist poisikesena oma silmaga näha, tast endast veel tikutõmbajat ei old.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
