No ma siis ühel eal päeval võtsin kätte ja otsustasin, et raputan selle laiskuse maha. Akkan tegema, ükskõik mida. Õntsa isa manitsuse sõnad olid meeles, et kui sa miskit teed, siis tee ästi. Posserdamisest ei tule tulu. Ega man’d tulu peale välja ei läindki, akka veel kroonule tulumaksu maksma. Aga isale ei sobi siis kah vasta akata, kui ta juba ammu kabelise viidud.
Istusin palkuni veere pääl ja silmasin eemal oja kaldal kena noort kaske. Kohe tuli preinveiv, et sealt saaks äid luuaraagusid. Ega sealt ju õieti võtta ei tohi, aga ma antsin tõmmu nahaga naabripoisile mõned tollarid, see läks õhta ämaras, käänispääga väits karmanis, ja tõi mulle vägeva unniku. Süda läks kohe soojaks, enda noorpõli tuli meelde. Marakratid igal pool ühesugused, ei loe, mis värvi ta nahk on vai misukeses Meerika osariigis ta vanaisa kunagi puuvilla korjates peupesi veristas.
Akkasin väitsega vestma ja voolima. Tasa ja targu, aega mul ju on. Ikke isa õpetuse perra, et kui teed, tee ästi. Kassa tead, luud sai uhke ja kahar nigu Marksi Karla abe. Lõin ea sileda varre kah taha ja kinnitasin võrudega ära. Kahe võru asemel panin kolm, et oleks nigu tsaari untervitsil ekstra triip kätise peal. Imetlesin teist tüki aega ja siis komberdasin auraha saamise lootuses kööki, Kata kuningriiki. Lõin emanda ees kontsad plaksuga kokku ja ulatasin oma meistritöö talle, et palun, provva, tagasioidlik kingitus teie armastavalt abikaasalt.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
