Poiss oligi raasuke aega vait ja ma juba arvasin, et nüid on asjad kenaste kombes, aga tutkit, ta lihtsalt audus uut mädamuna, millega mind visata. Ja kohe see muna tuligi paraja plärtsuga, ma ainult ei saand esmalt aru, kui mäda ta oli. Ütles kudagi kavalaste, nigu kõneleks kõrvalisest asjast, et sulle, Karla, vist meeldib sõprade elu raskeks teha. Tahad, ma õpetan sulle ühe peenikese nipi, kuda seda kõikse paremini teha.
Kus mul õpetaja väljas! Aga ega ma talle sedasi ütlema ei akand, mõtlesin, et las targutab, ega ma end sellest närvöörida ei lase. Eks ta akkaski seletama, et kõige parem viis on lihtsalt ära surra. Kui sa surnd oled ega sa siis ise seda ei tea, aga sõbrad teavad küll ja see teeb neile palju tuska.
Oi, kuripatt, see on kaval vigur jah. Aga ega ma nii kergeste alla ei and. Mul on elu jooksul igasugu agentidega maajagamist old. Ei ma lase endale midagi hea libeda jutuga kaela määrida, ei kindlustuse poliisi ega uut tolmuimejat. Mulle meeldib ikke oma peaga otsustada. Nii on selle suremisega kah. Noorem inime soovitab, et nii on ea ja sina kohe viskadki sussid püsti.
Vastasin poisile, et mul on veel parem nipp. Ei peagi surema, et sõpru kurvastada. Parem elan edesi ja olen ästi loll, sellega on täpselt sama moodu, ainult sõpradele teeb palju kauem tuska. Surnu unustatakse varsti ära, aga loll tuletab end järjest meelde.
Teate, mulle akkas see mõte peris meeldima. Vata kui võtan kätte ja elangi sõprade kiusuks veel kaua. Paras neile! Kannatagu ja kahetsegu, siis õpivad järgmises elus paremini sõpru valima.
Kargu Karla
