Aga sel ommukul ma jusku ei tahtki süia. Niisama oli ea olla, oma mõtteid eietada ja ritta seada. Lürpisin kohvi ja mõtlesin, et kui õige laseks ennast veel korraks tiivanile küllakile, pole ju vajadust kuskile tormata, minu eas on juba kõik pakilised asjad teiste teha. Aga enne kui ma sinnamaale jõutsin, langes pilk seinakalendri peale. Oi sa jessas, kallid pühad on tulekul. See oli täitsa meelest pühitud. Nii see kipub olema inimestel, kel üks püha alati, ei argipäeva kunagi.
Aga kui ma seal sohva peal losutasin, siis tuli meelde, et Suur Reede oli alati kudagi teistmoodu püha. Vanarahvas ütles ikke, et see on nii suur püha, et rohi kah ei kasva. No meil on ilmad nii jahedad, et rohi ei saagi veel kasvada. Selle jumalavallatu mõtte ma pühkisin küll kohe peast minema. Rohi rohuks, aga see päev oli lapsepõlves ikke teistmoodu küll. Miski suur rahu valitses maa peal. Poisikesena oli muidugi kahju, et ei saand õue peal kurni mängida ega täiest suust kisada, aga nüid äkiste tuntsin, et see rahu on ingele ea.
Jäin kuulama, siis akkasin passiäält kaasa jorisema. Kata tuli tuppa, pani üminale sõnad manu ja siis äkiste lasime täie äälega. No oli see alles kontsert. Ea, et kedagi kuulamas pold.
Külitasin, külitasin, Kata kõndis korraks toast läbi ja vaatas mind seokse kentsaka pilguga. Mul käis korraks peast läbi, et nüid ütleb, et kaua sa vanamees mõtled siin vedeleda. Et Kristus sai auast välja ronitud, sina ei saa tiivanilt püsti. Mul oli vastuski valmis, et eks Kristus old sel ajal kah tubli tüki noorem mees kui mina praega. Aga ei Kata lausund kedagi, läks kööki ja akkas seal lauluviisi ümisema. Kassa tead, see oli nigu elekkerilöök. Jäin kuulama, siis akkasin passiäält kaasa jorisema. Kata tuli tuppa, pani üminale sõnad manu ja siis äkiste lasime täie äälega. No oli see alles kontsert. Ea, et kedagi kuulamas pold.
See oli see laul, mis kõneles suve eledast ommukust ja vaiksest pühapäevast. See laul meid vist paari panigi. Meil oli külas veike laulukoor, Kata oma ilusa äälega oli esimene tiiskant. Eks ma kah ikke pidasin viisi, pakkusin ennast passirühma, et saaks aga Kata ligi olla. See laul meeldis kangeste meile mõlemale, laulsime nisukese andumusega, et teised kah panid tähele. Kui oli vaja mõnel pühapäeval kerikus esineda, siis ütlesid tirigendile, et võtku ikke Kata ja Karla laul kah kavasse.
Aga et Katale see laul nüid meelde tuli, see tegi küll südame soojaks. Pühad tulevad, ei meie pääse keriku Suurel Reedel ega esimesel pühal. Istume kahekeste kodus ja mõtleme selle laulu peale. Tuleb tuju, ehk laulamegi jälle. Ise laulame, ise kuulame. Aga peris kindlasti naudime ingerahu.
