Poisipõlvest mäletan, et jõulude ajal oli kõik kudagi teistmoodu kui arilikult. Jõulupuu tõime oma metsast just eelmisel päeval, panime nurka püsti ja ehtisime ära kah. Värske kuuse lõhna sai terve tare täis. Jõuluõhtaks küinlad põlema, tattnina-lambi kustutas ema ära. Jõuluvalgus oli ikke imeline küll, see kumab mu meeltes seiamaani.
Jõuluvana pole ma kunagi uskund. Maalapsed olid maa külles mõlema jalaga nii kõvaste kinni, et ükski muinasjutt ei suut neid sealt lahti kangutada. Aga kui kooliaeg kätte jõudis ja jõulupidu tehti, siis mängisime seda mängu ilusti kaasa. Nuputasime kohe välja, kes selle valge abeme taga oli, aga kõva äälega välja ei üteld. Tuntsime juba noorelt äid kombeid.
Jõulukerikus me ei käind. Kerik oli nii kaugel, et pold mingit kelladega tilla-talla sõitmist. Sellest oli natuke kahju küll, aga pold parata. Aga kodus laulsime jõululaulusi. Emal oli ilus ääl, isa jorises kaasa ja lapsed ikke äälitsesid kah miskitmoodu. See oli kudagi nigu kodune jumalateenistus.
Jõulukinke meile kah ei jagatud. Pold seda kommet. Aga ehitud jõulupuu otsas rippusid pikad värvilised jõulukommid ja mitmesuguse kujuga präänikud. Nendega saime küll maiustada. Ema tõi köögist käärid, lõikas niidid katki ja ulatas lastele. Ise oma käega võtta ei tohtind ja keski ei proovind kah. Jõulude ajal kuulasid kõige koeremad lapsed kah ilma vitsairmuta sõna.
Kes segas verd, kes toppis soolikaid, aga vorstirohtu oskas ainult ema õigel määral lisada. Askeldas nigu apteeker, kõik jälgisid aupaklikult ega segand vahele. Vorstid said alati maitsvad ja krõbedad.
Jõuluvorstid tegime ise. Kõik panti tööle. Kes segas verd, kes toppis soolikaid, aga vorstirohtu oskas ainult ema õigel määral lisada. Askeldas nigu apteeker, kõik jälgisid aupaklikult ega segand vahele. Vorstid said alati maitsvad ja krõbedad.
Kadus poisipõli, kadus vabadus. Jõulud keelati ära, aga peeti keelust oolimata. Peeti edespidi kah, kuni asjad läksid käes peris ulluks. Kui tuli pere maha jätta ja võeras mundris sõdima minna, siis vahel akkasid kahtlema, kas jõululapsuke sõime sees ikke tõeste meile kah sündis.
Oli selle lapsukesega kuda ta oli, aga kui esimest korda jõulusi välismaal pidasin, siis sain omal nahal kogeda, mis on jõulusõim. See oli saksakeelne ja tuli veltveebli suust. See on küll alati ühesugune, ainult jõulude aegu kudagi raskem taluda.
Kuda edesi läks, see on minuvanustel meeles ja teada. Nüid olen omadega sealmaal, et jusku poleksi põhjust jõulusi pühitseda, sest õiget jõulurõemu pole.
Aga jõulurahu ikke on. Mul on oma Kata ja tema kõrval on ea ja rahulik elada. Sedasama rahu soovin ma teile kõigile kah. Kui on rahu, ehk jõuab raasuke rõemugi südamesse.
