Mul oli kunagi üks ea sõber, kes seisis kaua noor, sest oli nisukesel kuupäeval sündind, mis ainult liigaastal tähtraamatusse satub. Pidas sünnipäevi iga nelja aasta tagast ja kui kahessakümmend täis sai, siis lõi tantsu nigu kahekümnene noormees kunagi. Temal läks õnneks noorelt auda minna.
Aga meie armas Eestimaa on jusku kaks korda sündind. Ega mina seda juttu õigeks ei pea, et meil on kaks vabariiki, esimene ja teine. Riik on ikke seesama, mis pärast esimest ilmasõda vabaks võideldi. Teda muserdati ja muljuti vahepeal küll peris kõvaste, aga tuli aeg, kus raputas uuesti ahelad maha ja näitas vaenlastele ja kogu maailmale oma sirget selga. See ongi see teine sünnipäev, mida me nüüd varsti tähistame ja mille jaoks nooremad inimesed Eesti Majas suve särisema panevad.
Vata sellele maale ja riigile olen mina nii palju võlgu, et elu jooksul ära makstud ei saa. Seal olen mina ülesse kasvand, oma veikest talu pidand, kündnud ja külvand ja pere soetand. Kergelt ei ole ma miskit saand, aga nii uhke ja iseteadva sammuga ei ole mina kuskil kõndind kui seal külavahelise tee peal. Ei lugend, et sügise oli pori põlvini ja talvel anged rinnuni. Maa oli oma, riik oli oma, priius oli oma.
See pole nüid muidugi miski kõne ega kedagi, aktustel üteldasse seda kõike palju ilusamini. Mina enam aktustel ei käi, aga oma sõna lausuda tahaks ikke kah, sest olen Eestimaa mees nigu teised ja targemadki. Mina soovin sellele ilusale ja armsale maale teiseks sünnipäevaks palju õnne ja tugevat tervist. Ja neile, kes teda kiruvad ja millegagi rahul ei ole, mis seal sünnib vai juhtub, ei mõista muud soovitada kui et võtke kätte ja tehke see maa ja riik paremaks, see on ju nüid meie endi oma.
Kargu Karla
