Need kaks sõna on tegelikult peris lähedalt sugulased. No umbes nigu meski ja viski. Aga vat sugulased ei saa alati omavahel ästi läbi, kuigi peaksid saama. Ja siis läheb vaja kedagi minutaolist, kes nad ära lepitab. Sest tüli tekib küll tühjast, aga inge ajab ta täis.
Ükskõik misukeses maailma nukas üks eesti rahvusekrupp on endale eluaseme leid ja olgu ta suur vai veike, aga alati läheb sel krupil miskit vaja, et elujõuline püsida. Ja seda miskit ta ei saa, kui pole keskit, kes käised ülesse käärib ja tegema akkab.
Siiamaani näikse kõik olevat ilus ja selge, aga just siitkohast see segadus alguse saab. Äda on selles, et miskisid on üks ja ainumane, aga keskisid on palju ja isekeskis nad läbi ei saa. Iga keski on mõttes miski valmis voolind, sellele oma näo pähe maalind, ja on täitsa kindel, et keski teine sellega toime ei tule. Nisukest teha ei oska ja teistsugune ei kõlba. Kohe ongi tilemma käes: ehitamisel on miskisid sama palju kui keskisid, aga ühtainust on vaja. Seda ühtainust kudagi valmis ei saa, kui kõik üksmeeles käsi külge ei pane. No aga kuda sa paned, kui käsi on mujale vaja. Mõlemad käed on teise kõri ümber. Nigu ära võtad, nii ta jälle vabalt ingama akkab ja sirutab sõrmed sinu kõri suunas.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
