Tegelikult on peris ea, et teda ei ole. Ma pole elu sehes orjust sallind ega kõlba ise kah orjapidajaks. Olen vaba mees ja tahan elada vabal maal vaba rahva ulgas. Sellest saab nüid kahessakümmend aastat, kui ma oma kodutalu maha jätsin, sest sinna jäädes oleks minust koloosi ori tehtud.
Just seda laulu me laulsime, kui üle Läti piiri marssisime, Saksa munder seljas ja eesti laul suus. Aga ega me keski selle laulu sõnade pääle ei mõteld. Ei me omast arust läind kurvalt kaugele ega mõteld ella neiukesele, kes kase all truudust vandus. Meil oli suur viha südames, tõutasime varsti tagasi tulla. Rivilaul on alati sedasi seatud, et neid kõigest kõrist röökiv sõjamees ikke sõjameheks jääks. Nigu selge allik ja valge tüvega kask sulle meeldima akkavad, tuleb päästev rehvrään ja annab su mõtlemisele õige suuna, et ,,ilma naisterahva, õlle-viinata on sõdurpoisi elu täitsa võimata“. Räuskad sedaviisi ja trambid mõlema jalaga võerast pinda, sest oma on verd ja venesaapa jälgi täis.
Pärast sõda vahtisin pool aastat läbi okastraadi, kuda võitjad juubeldasid, siis anti mulle suuremeelselt andeks, et oma kodumaad kaitsta tahtsin, ja lasti ristiinimeste ulka.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
