Keski ei taha enam olla lihtsalt pinsinäär, ikke peab ütlema kas seenioor vai eakas vai väärikas. Aga küsi nooremate käest, neil on sinu kohta palju etem nimi: lubjakas. Tead, mulle see päris meeldib, ilusa kõlaga ja natuke mootsa joonega, mind võib küll sedamoodu kutsuda, ei mina pahaks pane.
Nüid, kus ma lubjakast peast omale veel hinterneti sain, tulid iimeilid ja tottkommid pealekauba. Keski, kes ise vist kunagi vanaks saada ei kavatse, saatis mulle ulga äid mõtteterakesi. Ma saadan muist teile edesi, siis ei pea ise oma lupjunud kaalikat vaevama. Olgu oma opakast olemisest ivake kasu kah.
Kaht elatand inimest olla kontrollitud, kuda nende nädaliplaan välja näeb. Eaka käest küsitud, mitu päeva nädalis on. See oli vastand, et kuus laubat ja üks pühaba, see peaks kokku seitse tegema. Väärika käest päritud, kuda ta oma nädalit sisustab. Väärikas oli väärikalt vastand, et esmabast reedeni molutan niisama, lauba ja pühaba puhkan.
Nüid soovitavad kangeste, et kroonupalgale läind inimesed mingu uueste kooli, õppigu miskit, ükskõik kas seda vaja läheb vai mitte. No selle üle on kah vaielusi old, et milleks koolijütsiks akata, kui raha saab ilma selleta ja tööd sulle kah keski ei anna. Mida sa selle uue õpitud ametiga peale akkad. Üks oli leid, et asjal on ikke mõte sehes: lähed täna viisakalt kooli, aga kui omme teed poppi, siis üleomme isalt kere peale ei saa, keski ei lähe talle kaebama.
Üks seeniooriseisuses tädi oli tund, et viimane tunnike akkab liginema ja läind õpetaja manu jumalaarmu saama. Õpetaja küsind, kas tal mingeid viimaseid soovisi kah on. Naisterahvas kost selle peale, et jah, põletage mind selles krematoorijummis ära ja laotage tuhk kaubamaja põrmandule laiali. Siis on kindel, et tütar mind kaks korda nädalis kaemas käib.
Aga mina, vana lubjakas, ei saa kudagi aru nendest inimestest, kes peavad end nii vanaks, et enam ühegi nalja peale ei naera. Sellepärast nad vanad ongi, et naermise järgi jätsid.
Kargu Karla
