Nemad tegelevad raamatutega jah, aga seda ma ei tead, et nad pangaraamatut kah loevad. Einoh, kirjandus on kirjandus. Mis vahet seal on, kas kaed pookstaavisi vai numbrisi.
Noored olid seal laulu kah teind. Mis sünnipäev see ilma lauluta. Aga laulmise käigus oli tuld välja, et rahvalaul ja rahalaul on üks ja seesama. No näed, jälle uudis.
Noored pangaprouad vai – preilid (nüütsel ajal ei mõista ju vahet teha) olid kurt, et eestlane on laisk lainama ja virk tagasi maksma. Et arrastavad sukasääresäästmist ja sedasi võib pank pankrotti minna.
Ma mäletan küll seda aega, kui meil oma panka veel pold, aga mõnel mehel juba raha nii laialt, et sukasääresäästust sai madratsimajandus. See oli siis, kui kahekümne tuhande eest sai ea maja osta. Üks eesti mees oli otsustand, et kui kord ostab, siis kohe tükk maad vägevama kui teistel. Oli läind ühte maja kaema, millest oli küsitud nelikümmend tuhat. Vaadand majas ringi ja üteld, et käib talle küll ja saat naise koju raha tooma.
Eit oligi varsti tuld ähkides, madrats seljas. Vanamees torkand pussi sisse ja tõmmand rahapakid välja. Aga pold rohkem, kui kolmkümmend kaheksa tuhat. Vana läind vihast näost siniseks ja käratand naisele: „Sa korradi vanamoor tõid vale madratsi!”
Vaat sihukesed ajad olid meil kunagi. Nüid on kõik kenam ja mootsam ja see on muidugi ea. Nüid on igal seihvil seitse lukku ees ja madratsis ainult põhk. Aga üks mõte ei anna mulle ikke rahu. Eakene küll, pank on nüid kuuskümmend aastat vana, aga mis viie aasta pärast saab. Siis on pank kuuskümmend viis ja läheb pensile. Kuhu meie miljunid siis jäävad?
Kargu Karla
