Alles see oli, kui üks krupp undruku vai seelikuga sitisene oli võtt pähe, et teevad nisukese äppeningi, kuhu isaseid olevusi ültse sisse ei lasta. No eakene küll, kui tibupere tahab omapead olla, las siblivad ja soputavad tiibu, ega sest kedagi paha ole. Aga seda nende pantud pääliskirja ma küll ei laikind: „nou pois äläud“. Ka neil siis ültse mätsineissenit ei old, et oleks leid ilusa eesti matsikeelse nime, no näituseks „täditants“ vai „piigapillerkaar“. Pärast omavahel kepslemist oleks võind teha ringmängu ja laulda eleda äälega, et „miiiiiinu kana muneb muidugi, muidugi, muidugi; ei ole kukke tarviski, tarviski, tarviski“.
Sest on palju aega möödas, kui mina poi olin, nüid pole must enam männi kah. Tantsimine on mul kahe kratsi tõttu kah kvait tihvikalt, muid ma korraldaks vastukaaluks simmani nimega „meeste madin“ ja paneks oiatuse sildi ülesse: ,,eided eemale!“ Oijah, vanamees, kiip triiming!
No ja nüid on siis pidu selles Proodvjuu majas, mis enam meie oma ei ole, aga natuke jusku ikke oleks kah. Pidu peoks, aga „lääst blääst!“ No mis mätsineisseni nisuke nimi nõuab! Ega selles majas eesti keele spiikimist ära pole keelatud. Korraldajad forgettisid minuga konsaltida, muidu oleks nimeks saand „lõpulahmakas“ vai „peramine pauk“. Isegi „viimane viinaviskamine“ oleks parem saundind, ikke all-literatsijoon sehes, assunantsid ja tissunantsid pealekauba.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
