Vana inimese pea on tühi nigu kevadine kurgitünn. Upitad küll ja küünitad võtma, aga miskit näppu ei akka peale paari tilga soolvee. Ühesõnaga näpud põhjas. Kraabi siis seda põhja kumma käega tahes vai võta mõlemad appi, tulu sest ei tule.
No aga jutt on juba alustatud, peab kudagi edesi veeretama. Alustatud tööd ei tohi pooleli jätta. Teeme siis sedasi, et võtame needsamad näpud vaatluse alla, nad ju ikka väärt ihuliikmed nigu kõik teisedki. Naised armastavad kangesti näputööd teha. Nad on selle nii ästi ära õppind, et nõelad vai vardad näpu vahel liiguvad jusku iseenesest, suu saab samal ajal millegi suupärasemaga tegeleda: näägutad meest, naerad naabrinaist, sõimad sulast vai urjutad karjapoissi. Vahel ümised vallatu lorilaulu viisi, mille sõnu ei sobi välja ütelda.
Aga kuule, ma ju ise kah teen praega näputööd. Ega ma teid ju näost näkku ei näe, et ütleks oma äälega. Kui tahad oma mõttetuid mõtteid kirja teel edesi anda, siis tuleb näpud appi võtta. Ei tähenda, kas kirjutad vanaaegse tindipleiatsiga vai mootsa kompluuteriga, näppusi läheb selle juures vaja. Omavahel rääkida, ma juba kipun näpuvigasi kah sisse tegema ja saan selle eest toimendajalt vasta näppusi. Olgu kudas on, tuleb välja, et vana laulusalm kõneleb õigust: ei näputöö pole naistetöö ega labajalavalts pole laste tants.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
