Subscribe Menu

Karla kalendrisaba – Sõnavara

No kassa tead, juba selle pääliskirjaga oli mul jagamist, mis jutust endast välja tuleb, seda ei tea unt ega obene. Mina tahtsin kirjutada sõnatagavara, nigu vanal eal ajal üteldi, aga Ärman käskis ära muuta, et taga enam ei kõlba. No kuda sa vaidled inimesega, kes on omaarust tark nigu pudrupoti ark, antsin järele. Aga kogu jutt on just sellest, et minu keelepruuki pole ükski sõna tuld liiga vara, alati natuke liiga ilda.

Foto: Taavi Tamtik

Tuleb meelde, kuda poisikesest peast esimest korda linna sain. Isa käis mööda poodisi, jättis minu ühe uulitsanuka manu seisma, ei taht ühes võtta, et segab täisinimest asjatoimetuste juures. No mina siis mõtlesin, et lähen õige natukeseks parki patseerima, aga äkki nägin kurja silti, mis kuulutas, et parkiminek keelatud. Aga linnainimesed ei paist sellest oolivat, muutkui läksid otse sildi alt sisse ja tulid tagasi kah. Ei kimbutand neid ükski kardavoi ega kedagi. Ma siis võtsin julguse kokku ja küsisin ühe omasuguse poisi käest, et kas see silt on ainult maainimeste jaoks vai kuda. Vurle akkas naerma ja ütles, et oled ikka matsipoeg küll. Sildi peal on kiri, et parkimine on keelatud, mitte parkiminek.

Ma rohkem küsida ei julgend, aga aru ma ikke ei saand. Isale kah ei üteld, aga teine päev küsisin koolmeistri käest. See siis seletas, et sinna kohta ei tohi uulitsal autut parkida. Taga targemaks! Minu teada pargiti ainult nahka ja tubakut, autut mitte kunagi. Koolmeister oli tark ja kannatlik inime, seletas, et kui sohver autu seisma jätab, siis sõiduriist on pargitud. Maal jätad obese vai jalgratta ükskõik kuhu seina veerde, aga linnas autut igale poole vedelema jätta ei tohi.

Selle koolmeistri käest õppisin teisigi imelikke sõnu. Ühekorra tegime koolis näitemängu, mul oli kah miski osa. Õpetaja kamandas meid prooviks lavale, aga mina ei läind, jäin üksi klassituppa. Kui õpetaja akkas riidlema, et miks ma käsku ei täida, siis vastasin, et täna pole saunapäev, ema ei and puhast pesu kaasa. No siis sain teada, mis asi on näitelava, senimaani oli näitemängu tehtud ikke püüne peal.

Ükskord küsis, mis toit kellelegi kõige paremini maitseb. Mina ajasin käe püsti, et seenesoust. Tema kohe parandama, et soust on eesti keeli kaste. Rääkisin kodus emale. See ühmas, et no siis saad suve aegu odavasti läbi. Iga ommuku on kaste maas, võta paar kardult kõrvale ja saad kõhu täis.

Kui esimest korda rongiga sõitsin, siis akkas vagunis silma üks kang, mille juures kiri: ädapidur. No ma sain aru küll, et rong sõidab pika maa maha ja sel ajal võib reisijal muidugi äda peale tulla, aga mis abi sest kangist siis on? Kui ikke ise pidada ei jaksa, tuleb püksi ja muud midagi. Ega keski sinu äda pärast paravossi seisma jäta ega lubatud kohta ära ei pargi, kuni sina kemmergut vai paksemat põõsast otsid.

No sain ikke lõpuks selle sõna tähenduse kah selgeks, nii et nüid olen peaaegu sama tark kui teie. Aga kergelt see tarkus ei tuld.

Kargu Karla

Read more