Tõsine töömees ei luba ega tõuta midagi, võtab kirve kätte vai pussnoa pihku, vestab, voolib ja nikerdab midagi valmis. Torkab soovijale nina alla ja küsib, et noh, kas kõlbab? Arilikult kõlbab. Küll mees teab, mis mees teeb.
Nojah, nisuke on vanarahva tarkus ja seda tuleb au sehes pidada. Aga ei tohi ka ära unustada, et aeg astub edesi ja muudab nii mõndagi. See ütelus on pärit iitsest ajast, sündis ammu enne mind. Aga nüid olen mina kah vanarahvas ja mul on kah miskit ütelda. Ega minugi ütlemised ole tingimata vanarahva rumalus, neil peaks ikke kah mimgi iva sehes olema.
Vata seda vana ütelust tuleks analüisida ja talle vastne vammus selga tõmmata. Egas keski igavesti sama antsuhhiga käia ei saa. See ütelus lasti käiku siis, kui ainult kätega tegemist innati. Õige mees ei pruukind suud ega kuuland alati mõistust kah. Kalevipoeg läks kah lauakoormga sortsidele vasta, aga muukui lahmis lapiti. Oleks tal siili õpetus käepärast old, oleks sortsikari kohe esimese obadusega siruli löödud.
Kui seda vana tarkust nüitses ajas rakendada, siis oleks kojamees oma luuaga tähtsam mees kui ahvukaat, kelle majas ta elab ja kes talle palka maksab. Kirikus oleks õpetaja köstri ja kellamehe kõrval könn, tema ju ei sõrmitse orila klahvisi ega sikuta kellanööri. Ega ülikoolis prohvessur kah tudengitele tarkust aamriga pähe peksa, ikke pruugib nii osavaste suud, et ole mees ja kikita kõrvu, kui tahad tiplumit saada.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
