Kukkusin muidugist käpuli, aga kui olin end jälle ülesse upitand, akkasin seda jalgu jäänd tõde takseerima, et kas ta tühi ongi nii suur kui esimese jutiga paistab. Kassa tead, veiksed kahtlused sigisid inge.
Keski oli kuskil kuulutand, et tarkus on nigu jõgi – mida sügavam ta on, seda vähem äält ta teeb. No see kuulutaja tahtis vist ütelda, et mida targem üks inime on, seda vähem ta oma tarkust välja näitab. Seal, kus madalam jõgi kenaste vuliseb ja mõne kohe peal mulksub, on tarkuse kraad kah mitu pügalat madalam. Ma saan sellest aru küll, aga ikke küsin, et miks see suure tarkuse omanik nisuke kadekops on, et ivakestki teistele anda ei raatsi. Mis sest suurest tarkusest kasu on, kui teda jõepõhjas oitasse. See on nigu supipaks katla põhjas, mis jääb äravalitutele, lihtinime leppigu lahja leemega.
Mulle nisuke sorteerimine ei meeldi. Mõtlesin, et peaks otsima pika lati ja seal jõe põhjas natuke songima. Küll see suur tarkus kah pinnale kerkib, kui keski ülevalt utsitab. Tarkus tarkuseks, vahel on kavalusest rohkem kasu.
Aga siis tuli meelde see vanarahva ütelus, et tarkust on kolme sorti ja ainult kaks esimest on ead. Koolitarkus on ea, elutarkus veel parem, aga ninatarkus võiks olemata olla, sellest ei pea keski lugu. Ja tegelikult jättis vanarahvas kah oma üteluse poolikuks. Tagantjärele tarkus on veel see kõikse äbarikum.
No näed nüid, misuke kahekeelne vanamees ma olen. Just ütlesin, et sorteerimist ei salli, aga tarkused sorteerisin nii kenasti ära, et lase olla. Ja nüid akkan veel kiusu ajama kah. Kui juba vilusohveerimiseks on läind, siis küsin, kas jõgi ongi õige võrdlus. Tarkuse allikas on kah sügav ja teeb veel vähem äält, aga vesi on puhas ja põhjast muda ülesse ei aja.
Aga peamine ja peramine äda on veel sootumaks mujal. Olgu pealegi tarkus nigu jõgi, aga lollus on nigu mägi – mida kõrgem ta on, seda valjemini selle tipust lärm ja möla kostab ja kaugemale levib. Ja seda summutada on veel raskem kui tarkust jõepõhjast välja koukida.
