Ega see soliitsus pole kah varnast võtta ega aopinust aarata. Vanas vabariigis olin adra madrus, sõja aegu mopikutt ja perast sõda tipii ehk kohaltkangutet kodanik. Pold aega seda soliitsust arjutada. Nüid juba mõtled, et ükskõik mis kirja paned, küll kellelegi ikke kõlbab.
Aga just see ükskõik on see sõna, mis minu loogika lombakaks lõi ja mõttemaailma ära mõlkis. See on kõikse vastikum sõna eesti keeles, mind on see alati äirind. Ehk ütleme nii, et sõnaga võiks veel kudagi leppida, aga ükskõiksus on küll inimlapse kõikse kurjem vaenlane. Las ma seletan.
Vata inime on sedasi loodud, et tema elusse on teisi inimesi kah tarvis. Sul peab sõpru olema, sest elus on nõnna palju ead ja ilusat, et lihtsalt ei jaksa kõike ainult endale pidada. Seda on vaja teistega jagada ja kelle muuga sa jagad kui sõpradega. Teed teiste meeled eaks ja enda oma veel paremaks. Kui sa raha vai miskit muud nänni jagad, siis pead kaaluma, kui palju sa ära annad ja kui palju endale jätad. Eade mõtete ja elamustega seda muret ei ole. Võid kõik ära anda ja endale jääb sama palju, vata et veel rohkem kui enne.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
