Las olla nii nigu nemad ütlevad. Täna vahime vinkliga, omme sihime sirkliga ja mine tea, äkki üleomme kaeme kahemehesaega.
Nojah, ega see olegi tähtis, misukese sildi all su sõnum seitungisse läheb, peaasi, et ta ikke läheb ja mõni ka loeb. Minule loeb, et mõni veel loeb. Neid lugejaid jääb iga päevaga vähemaks, aga peris ära kadund nad ei ole. Vata just neile vähestele ma tahakski täna midagi ästi ilusat ütelda, nemad on jusku välja valitud. Pühakiri ütleb kah, et palju on kutsutud, aga vähe on valitud. Vata ega kõik ei tulegi, keda sa kutsud, aga kelle sa oled enda jaoks välja valind, see on kohe kindla peale sinu mesti mees.
No minu vinkel vaatab aknast välja ja tunnistab, kuda suvi aegapidi kaob ja sügis ennast sisse seadma akkab. Eks nooremad näe seda kah, aga nendele on see jusku arilik asi, et üks tuleb ja teine läheb, et nisuke ringimäng on looduses alati käind ja seal pole miskit imeks panna. Aga selle peale nemad ei mõtle, et seesamune mäng käib inimeste elus kah, ainult teisele ringile kedagi ei lasta. Kelle suvi on möödas, see on otsapidi elusügises ja kannatab ehk jupikese talve kah välja, kui on kange mees, aga uut kevadet temale ei tule. Vata seda vinkelt noortel inimestel ei ole vai kui ongi, siis nad ei mõista seda kasutada, on liiga kärsitud.
Inimene pidada olema looduse kuningas, aga ega ta oma kuningriiki kuigi ästi ei tunne. Aga tundma peab, kuda sa muidu valitseda saad. Minu meelest on nõnna, et kuningriik loodus käib sirkliga tõmmatud sõõri pidi, aga inimese ehk kuninga elutee on sirge nigu küünarpuu. Ühest otsast akkad minema ja mõni jõuab teise otsa välja kah, aga kui poole pealt märkad, et oled kehvaste kõndind ja tee peal mõne asja tegemata jätt, siis tagasi minna ja otsast peale akata ei saa. Pead ülejäänd teejupil praavitama, mis praavitada annab. Kuningad tulevad ja lähvad, aga kuningriik jääb.
Ega mul täna targemat sõnumit vai messitsat ei olegi. Purege sedagi, sõbrad, ja antke mulle teada, kui miskit segaseks jäi. Küll ma seletan, kui oskan.
Kargu Karla
