Pool aastat tagasi, kui meie uuestesündind riik Kristuse vanuseks sai, kirjutasin ma seitungisabas sellest jutu. Siis ma olin kindel, et meid Kristuse kombel risti ei lööda. Aga nüid paistab, et ettevalmistusi selleks ikke tehasse. Ajalugu ähvardab ennast korrata.
Täpselt viiskümmend aastat tagasi tulid kolm keisert Jaltas kokku ja jagasid sõjasaaki, kuigi sõda veel käis. Nüid ilda aegu olid seitse suurt Münhhenis ninapidi koos. Enda jutu perra pidasid nad plaani sõja lõpetamiseks, aga minu meelest pold see muud kui uus jagamine, sest sõjasüidlane istus nende ulgas. Mis mängu need Münhhausenid seal tegelikult mängisid, seda ei tea keski täpselt. Üht-teist sellest ju rahvale vihjamisi tilgutatasse, aga kui neist tilkadest poolt usud, siis võid kergesti uskuda vale poolt.
Kõik loodavad ameeriklaste peale, neil ju kõva trump peos. Aga venelastel on jokker ja see lööb iga trumbi üle. Mina pole kunagi elus suur kaardimängija old, aga perast eelmist sõda õppisin vangilaagris igavusest pritsimängu selgeks. Kui mind nende Münhheni mängijate ulka oleks kutsutud, ma oleks pakkund seitse trumbita ja mängind välja kah.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
