Mulle tuli see kõik sellepärast meelde, et lugesin ühte seitungisaba. Ei mäletagi enam, misuke leht see oli, aga nüütsel ajal on nisuke asi moes, et kui jääb kuskile tühi koht, siis see täidetasse mõne veikse uutmoodu tarkusega ära. Sel moel saab see kah kirjamees olla, kellest pika jutu kirjutajat ei ole. Ütleb, et see on ahvurism ega tohigi sellepärast pikk olla.
No ja üks ahvurist (vai ainult ahv) oligi oma ahvurismi sinna asjaliku jutu ulka poetand. Küsis, et kui kõik pole kadund, kus ta siis on? Tegelikult jusku mõistlik küsimine ja kassa tead, minul pold esimese jutiga mõistlikku vastust. Ega ta minu käest küsindki, aga no mina juhtusin lugema ja kui oled lugend, siis nigu oled kohustatud vastama kah. Mitte tingimata kirjalikult, aga oma südamele pead ikke seletuse andma.
Akkasin mõtlema, et äkki ongi kõik kadund. Kui meie omal ajal laulsime, siis oli kõik veel olemas. Eestlane armastas oma isamaad, austas oma vanemaid, perekonnad püsisid koos ja Jumalat ei tohtind pilgata. Eestlase õige kodu oli talus. Pani õuevärati kinni ja elas oma veikses kuningriigis nigu mats mõisas.
Nüid eestlasel enam isamaad jusku ei olegi. Noh, on ikke küll, aga seda sõna ilma punastamata välja ütelda ei kõlba. Kui nüütsel ajal tahad au sehes olla, pead internatsiunaal olema, ükskõik, kas sind needus rõhub vai mitte. Perekonna värk on nii segi aetud, et noored inimesed ei julgegi enam paari minna – äkki avastad, et oled ühte eitnud oma poolõe vai –vennaga. Jumalat mõnitab igaüks ja vehib kääridega ümni kolmanda salmi ümber, et lõikame aga maha. Talumeest enam ei ole, maad ja metsad on ainult selleks, et sinna linnast prahti vedada.
Aga vat laulupidu on tulemas. Ja siis on äkki jälle kõik vanaviisi, vata et veel uhkemgi. Seal selle kumera kaare all on eestlane jälle eestlane, ei rõhu teda needus, ei oia nälg ega orjus ikkes. Ainult ahned koerad, need peksetasse küll laulujõuga laiali. Ja seal tuleb välja, et eesti rahvale on uued Karlad ja Kostad sündind, veel kangemad kui endised.
Süda jäi rahule. Nüid tean mina ja vähemalt kord iga nelja aasta tagast teab iga eestlane, kus see on, mida kadunuks peeti. Laulukaare all.
Kargu Karla
