Subscribe Menu

Karla kalendrisaba: Veel üks päev

Kui inime ästi vanaks saab, no nii nigu minuga on juhtund, siis ta akkab mõnikord mõtlema, et misjauks ma ültse siin maa ja taeva vahel tolgendan. No aga kui üks küsimine on kord küsitud, siis peab keski kostma kah. Vai kui polegi küsitud, mõte on niisama õhku karand, no siis ootad, et ehk kargab vastus kah. Noorest põlvest on meelde jäänd, et küsimine ilma kostuseta jääb kudagi poolikuks, viib asjad parlanksist välja.

Aga vat parlanks peab olema. Ei tea, milleks just, aga ilma ei saa. Enda parlanks on küll nii kehvaks läind, et kargule on kah juba karku vaja, aga ilm vai universumm peab sirgelt ja smirna seisma nigu tsaari soldat. Ja siis akkadki ädaga vastuseid otsima, kuigi tolk on nii pude, et vahel ei mäleta küsimust.

Lugesin kuskilt, et elame selleks, et võita endale veel üks murelik päev. No murelik vai mitte, aga ikke võit. Võidust tuleb rõemu tunda. Kui loterii ei anna, ja ta ei anna, siis rõemusta sellest, mis said, kas vaja on vai mitte. No ma siis proovin, aga tahaks nigu teada, kuna see loosimise päev on. Küsisin Katalt. Tema arvas, et omme. Ootasin seda omset, aga nigu ta kätte jõudis, oli ta juba täna. No sest pole kah kedagi, sest tänase perra tuleb uus omme.

Kuda edesi läks, seda võite juba arvata. Omme tuli nigu ennegi ja oli jälle kohe täna nigu ennegi. Uut ma enam ei ootandki, kaua sa end ikke lollitada lased. Aga vat murelik see uus päev küll enam ei old, nii palju olin targemaks saand. Kui neid lisapäevi muutkui jagatasse, ilma küsimata ja ootamata, no mida sa ing siis muretsed.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more