siis ehk kukub alla äkkepulkade otsa, kui mitme tugeva mehega puud raputada. Aga Ärman ütles, et ei saa, pole jahipiirkond ja vale ooaeg kah. Praegu tohib ainult meepurgiga meelitada.
Aga kuda ta ültse sinna trehvas? Ärman arvas, et jüripäev ligidal, äkki üteldi talle kuusetihnikus kortel ülesse ja tuli ädaga uut otsima. Tahtis Karulasse minna, aga loom talveunest ärgand, silmad rähmased, ei mõist Karula ja Kalamaja vahel vahet teha, tuli uupi ja uisapäisa. Ega keski pole märgand karukeelseid siltisi kuskile välja panna ja inimese käest ei julge teed küsima minna. Kui küsidki, siis jälle keski ei julge juhatada.
Mulle on ammu tuska teind, et nad selle Talina nii suureks ja tähtsaks on puhund, et ülejäänd Eestimaad jusku polekski enam. Ennevanaste peeti karujahti ikke Vändra metsas Pärnumaal, nüid ei viitsita enam nii kaugele sõita, kutsutasse karu Vändrast välja pealinnaga tutvuma, et saaks teda kultuursemalt nottida ja nülgida.
Kuhu ta kadus, selle kohta oli Ärmanil kah oma teoorija. Arvas, et läks Lasnamäele uut kortelt otsima, jäi lihvti kinni ja sealt ei leia teda keski niipea. Kui mehhaanikud paari nädali pärast kohale ilmuvad, on loomake lämbund ja polegi vaja padrunit raisata.
No ma ei tea, kas see just sedasi on, poiss ikke liialdab kah. Aga et mõmm lauluväljakule litsus, siis on järgmise laulupeu kavas kindlaste esimeseks lauluks „Metsa läksid sa ja metsa läksin ma.”
Kargu Karla
