Streik oli vajalik ka selle pärast, et tulevikus oleks õpetajaameti valijaid, kes meie lastele klassi ees tarkust jagaksid ja nii neile eluks paremad võimalused kindlustaksid.
22. jaanuarist 30. jaanuarini kestnud streik hõlmas üle riigi 10000 õpetajat ning pani valitsuse osapooled omavahel piike murdma. Nii oma ulatuse kui mõjukuse poolest ainulaadne streik lõppes pärast seda, kui valitsus nõustus eraldama sel aastal õpetajate palgarahaks täiendavalt 5,7 miljonit eurot, mis lubab tõsta õpetajate palga alammäära 1820 euroni. See kokkulepe ei ole kaugeltki rahuldav ega käsitle muid hariduselu võtmeprobleeme, aga tänases poliitreaalsuses oli tegu maksimumiga, mida hetkel saavutada. See kompromiss võimaldas taastada koolitöö ning saada aega juurde läbirääkimiste pidamiseks pikaajaliste lahenduste üle.
Vananeva rahvastikuga riigis sõltub majanduse ja ettevõtluse käekäik üheselt sellest, kui palju meil on haritud ja heade oskustega inimesi.
Tagantjärele on kriitikud püüdnud naeruvääristada, et kas tõesti oli 17 euro suurune palgatõus kuus kogu seda segadust väärt. Jah oli! Õpetajatel oli igati õigus streikida ja sel moel nõuda oma töö väärtustamist. Ühtlasi seisid nad laiemalt ühiskondliku heaolu ja selle kasvu eest. Vananeva rahvastikuga riigis sõltub majanduse ja ettevõtluse käekäik üheselt sellest, kui palju meil on haritud ja heade oskustega inimesi. Tunnustan õpetajaid, kes tegid raske südamega valiku tööseisaku kasuks. Nende „võitluse“ üheks tulemuseks on see, et ühiskonnas on kinnistumas arusaam, et meie koolide tase ehk pühendunud ja motiveeritud õpetajad määravad suures plaanis ära Eesti arengu. Solidaarsus õpetajatega oli üllatavalt suur.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
